Türi raadiomast
-
Pistik
- Ülemjuhataja
- Postitusi: 843
- Liitunud: Teisipäev, 31 Mai 2005, 16:58
- Twitter: emolmesser
- Kontakt:
Türi raadiomast
Raadiomasti ja saatja ehitusest Türil
1936. aasta kevadel sõlmiti leping firmaga Marconi Wireless Telegraph Co. Saatja väljundvõimsuseks pidi kujunema 50 kW, mida võidi suurendada kuni 120 kW -ni.
Ootamatult tekitas probleeme antennimast. Kui moodsates saatjates kasutati 1930. aastate keskel poollaineantenne (antenni pikkus võrdus poolega saatelaine pikkusest), mis paigutati kõrgetesse mastidesse, siis Marconi oli jäänud truuks vananenud veerandlaine antennidele, mis tõmmati horisontaalselt kahe masti vahele.
Et taolised antennid ei vastanud enam ringhäälingu vajadustele, tuli otsida sobivat konstruktsiooni mujalt. Poollaineantennide puhul kasutati peamiselt kahte süsteemi. Ühed olid raadiolainete levimise seisukohalt ideaalsed kuid tuleohtlikud puidust antennimastid, teised värtnakujulised terasest mastantennid, mis toetusid ühele tugijalale ning mida tegelikult hoidsid püsti terastõmmitsad. Lisaks neile oli aga USAs konstrueeritud uuelaadne mastantenn, samuti terasest, kuid seisis ilma igasuguste tõmmitsateta kindlalt kolmel jalal. Et tõmmitsate puudumine parandas antenni kiirgusomadusi, jäi Eesti raadioinseneride pilk peatuma just taolisele mastile.
Ameeriklased lubasid tagada raadiosignaalide moonutusteta vastuvõtu 45 000 ruutkilomeetrisel alal. Et ka kõik ülejäänud näitajad ületasid lootusi, siis kirjutati leping firmaga Electric Transmission Ltd. alla. Eesti tellimus oli sensatsiooniline - ühelt poolt oli tegemist esimese tugedeta terasest raadiomastiga Euroopas, teisalt aga kõrgeima seda tüüpi mastiga kogu maailmas.
Ehitustööd Türil algasid 1936. aasta suvel. Aasta lõpuks valmisid saatejaama hoonete ja masti vundamendid. Kuid detsembris saabunud masti sektsioonid osutusid kõlbmatuiks, kuna olid tugeva tormi kätte sattunud laeva pardal kõverdunud. Uute sektsioonide saabumine venis 1937. aasta maini. Montaaz ise kulges kiiresti. Kolm šotlast ja kolm kohalikku töömeest kulutasid selleks vaid 19 päeva. 9. juuli hommikul vinnati masti tippu viimane sektsioon.
Plaanide kohaselt pidanuks selleks ajaks valmima kogu kompleks, kuid Marconi jäi graafikust maha. 14. septembril 1937 püüdsid inglased küll saatjat üle anda, ent Eesti pool avastas selles mitmeid puudusi, ning keeldus vastuvõtuakti allkirjastamisest.
Vaatamata vajakajäämistele otsustas Ringhäälingu juhtkond alustada katsesaadetega. Esmakordselt käivitati uus saatja 15. oktoobril 1937 kell 11.25. Saade katkes aga juba mõni minut hiljem, sest modulaatori kaitsmed ei pidanud vastu. Regulaarset tööd alustas suursaatja ringhäälingu 11. aastapäeval - 18. detsembril 1937.
Uus saatja töötas lainepikkusel 410,4 meetrit. Saated, mis algasid kutsungiga "Halloo, halloo! Siin Tallinn, Tartu ja Türi!", valmisid Tallinnas ning jõudsid Türile telefoniliini pidi. Kompleksi rajamine läks maksma ligi 904 000 krooni, kuid õigustas end igati. Nüüdsest olid ringhäälingu saated moonutusteta kuuldavad mitte ainult kogu Eestis, vaid ka peaaegu terves Euroopas.
Kõige rohkem kuulsust tõi Türi linnale ebaharilik antennimast. Masti enda kõrgus oli 192 meetrit, ent kuna see monteeriti raudbetoonist jalgadele, siis kerkis mastitipp 196,6 meetrini, olles kõrgeim ehitis Balti riikides ja Põhjamaades. Helehalli masti õhuliselt kerge püramiidjas siluett paistis kümnekonna kilomeetri kaugusele.
Allikas: Ago Pajur Eesti Eiffel
Horisont nr.7 1997
1936. aasta kevadel sõlmiti leping firmaga Marconi Wireless Telegraph Co. Saatja väljundvõimsuseks pidi kujunema 50 kW, mida võidi suurendada kuni 120 kW -ni.
Ootamatult tekitas probleeme antennimast. Kui moodsates saatjates kasutati 1930. aastate keskel poollaineantenne (antenni pikkus võrdus poolega saatelaine pikkusest), mis paigutati kõrgetesse mastidesse, siis Marconi oli jäänud truuks vananenud veerandlaine antennidele, mis tõmmati horisontaalselt kahe masti vahele.
Et taolised antennid ei vastanud enam ringhäälingu vajadustele, tuli otsida sobivat konstruktsiooni mujalt. Poollaineantennide puhul kasutati peamiselt kahte süsteemi. Ühed olid raadiolainete levimise seisukohalt ideaalsed kuid tuleohtlikud puidust antennimastid, teised värtnakujulised terasest mastantennid, mis toetusid ühele tugijalale ning mida tegelikult hoidsid püsti terastõmmitsad. Lisaks neile oli aga USAs konstrueeritud uuelaadne mastantenn, samuti terasest, kuid seisis ilma igasuguste tõmmitsateta kindlalt kolmel jalal. Et tõmmitsate puudumine parandas antenni kiirgusomadusi, jäi Eesti raadioinseneride pilk peatuma just taolisele mastile.
Ameeriklased lubasid tagada raadiosignaalide moonutusteta vastuvõtu 45 000 ruutkilomeetrisel alal. Et ka kõik ülejäänud näitajad ületasid lootusi, siis kirjutati leping firmaga Electric Transmission Ltd. alla. Eesti tellimus oli sensatsiooniline - ühelt poolt oli tegemist esimese tugedeta terasest raadiomastiga Euroopas, teisalt aga kõrgeima seda tüüpi mastiga kogu maailmas.
Ehitustööd Türil algasid 1936. aasta suvel. Aasta lõpuks valmisid saatejaama hoonete ja masti vundamendid. Kuid detsembris saabunud masti sektsioonid osutusid kõlbmatuiks, kuna olid tugeva tormi kätte sattunud laeva pardal kõverdunud. Uute sektsioonide saabumine venis 1937. aasta maini. Montaaz ise kulges kiiresti. Kolm šotlast ja kolm kohalikku töömeest kulutasid selleks vaid 19 päeva. 9. juuli hommikul vinnati masti tippu viimane sektsioon.
Plaanide kohaselt pidanuks selleks ajaks valmima kogu kompleks, kuid Marconi jäi graafikust maha. 14. septembril 1937 püüdsid inglased küll saatjat üle anda, ent Eesti pool avastas selles mitmeid puudusi, ning keeldus vastuvõtuakti allkirjastamisest.
Vaatamata vajakajäämistele otsustas Ringhäälingu juhtkond alustada katsesaadetega. Esmakordselt käivitati uus saatja 15. oktoobril 1937 kell 11.25. Saade katkes aga juba mõni minut hiljem, sest modulaatori kaitsmed ei pidanud vastu. Regulaarset tööd alustas suursaatja ringhäälingu 11. aastapäeval - 18. detsembril 1937.
Uus saatja töötas lainepikkusel 410,4 meetrit. Saated, mis algasid kutsungiga "Halloo, halloo! Siin Tallinn, Tartu ja Türi!", valmisid Tallinnas ning jõudsid Türile telefoniliini pidi. Kompleksi rajamine läks maksma ligi 904 000 krooni, kuid õigustas end igati. Nüüdsest olid ringhäälingu saated moonutusteta kuuldavad mitte ainult kogu Eestis, vaid ka peaaegu terves Euroopas.
Kõige rohkem kuulsust tõi Türi linnale ebaharilik antennimast. Masti enda kõrgus oli 192 meetrit, ent kuna see monteeriti raudbetoonist jalgadele, siis kerkis mastitipp 196,6 meetrini, olles kõrgeim ehitis Balti riikides ja Põhjamaades. Helehalli masti õhuliselt kerge püramiidjas siluett paistis kümnekonna kilomeetri kaugusele.
Allikas: Ago Pajur Eesti Eiffel
Horisont nr.7 1997
- Türi raadiomasti osad raudteevagunitel, Türi