Luuletused ja salmid igaks tähtpäevaks ja elujuhtumiks - leht 49
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, juba
ootan sind.
Vaata ringi,
nurga taha.
Kiika alla,
päris maha.
Ehk olen sinna
pillatud.
On suhted tihti
sillatud.
Võid püüda,
hüüda, proovida.
Ja lõpuks
ainult soovida.
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, keegi
ootab sind.
Sa oled seal,
siin
olen mina.
Me hetki loeb
suur taevasina.
leia mind.
Usu, juba
ootan sind.
Vaata ringi,
nurga taha.
Kiika alla,
päris maha.
Ehk olen sinna
pillatud.
On suhted tihti
sillatud.
Võid püüda,
hüüda, proovida.
Ja lõpuks
ainult soovida.
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, keegi
ootab sind.
Sa oled seal,
siin
olen mina.
Me hetki loeb
suur taevasina.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 09.04.2016 10:35 | Otselink Otsi, otsi, leia mind. Usu, juba ootan | Saada e-kaardiga
Naine
Lõi Looja Maale kord naise,pilkupüüdva ja ebamaise.
Talle hoolikalt valiti silmi,
et neist ei peegelduks pilvi.
Sai naine puusad ja rinnad,
mis meeste jaoks läinud on hinda.
Sai talje tal nõtke ja peen
ning parajalt nutikas meel.
Said käed talle õrnad ja hellad
ning hääl nagu kirikukellal.
Kui kõnevool lüüakse valla,
jääb mees selles kindlasti alla.
Sai ka südame sooja ning suure
ja kutsuvalt magusad huuled.
Sai voolujoonega jalad,
mis kaunid ja kindlad, kui talad.
Kuid aastaid on palju sest läinud
ning muutused üle siit käinud.
Soovib naine nüüd olla, kui mees,
igal pool aina parem ja ees.
Kuid, kui Looja naise kord voolis,
tahtis olevust sellist, kes hooliks.
Kes looks pere ja sünnitaks lapsi,
kes ei suitsetaks ega jooks napsi.
Kes ei vannuks meestega võidu,
kes ei vallandaks enesest sõimu.
Kelle kohta saaks öelda - NAINE,
sest on õrn ja nii ebamaine ...
Tere kevad!
Taevas täis on päiksekulda,põllud mustendavat mulda.
Kevad tuli - tungis õue,
rõõmsaks tegi meie põue.
Metsas loomad liikvel läinud,
siga põldu „kündmas“ käinud.
Metsis kaaslast otsib kiivalt,
kured armatsevad siiralt.
Võsast paistab kitsekari,
tedrel püsti punahari.
Rästik vingerdamas rohus,
märku andes juba ohust.
Paiseleht end kauniks peab,
metsaveerel joondu reas.
Sinilillgi mõõtu võtab,
nina välja pistma tõttab.
Lumikelluke nii hellalt,
tuules kõigutamas „kella“.
Pajukiisud armsalt pehmed,
valendavad põõsaehted.
Kajakas see valjult kisab,
pulmamöllus häält vaid lisab.
Kasvab seen ja krooksub konn,
kevad nõnda kaunis on.
Kui tuleksin...
Kui ma tuleksin su juurde,silmad täis mineviku valu.
Sina ju ei sosistaks tuulde,
'' anna mulle andeks palun.''
Sa võtsid mu silmadelt sära,
ainus, mis jäänud, on pisarad.
Sa võtsid kõik, mis said, ära,
peitmiseks kasutan kiharaid.
Kiharaid nagu kardinaid akna ees,
neid sulgedes,
ei tea meist mitte keegi,
mis toimub tegelikult seal sees.
Minu kallim
Hinga, mu kallis,viimast hingetõmmet
Mäleta, mu kallis,
viimast aastakümmet
Katsu, mu kallis,
veel viimast mu ihust
Suudle, mu kallis,
ja joobu mu ilust
Vaata, mu kallis,
mul palavalt silma
Süvene, mu kallis,
luulemaailma.
Tõde
Kui armust ja valust on karjumas hing,siis selge, et kogu sel lool oli hind.
Kui kõik jätmas külmaks, ei kriibi sees,
siis iial ei armastand sa seda meest.
Kalambuur
Patareidel on pluss ning miinus,matemaatikas tangens ja siinus.
On mõõtmiseks mall ning tiidus,
teel liikudes aeglus, kui kiirus.
Meditsiinis on tervis ja viirus,
kui vaja, siis nahagi siirdus.
Kellel palvus ja kellele riitus
ning elu, mis üksi, kui liidus.
Inimsuhteis on teesklus ja siirus,
söögiteoks sobib pliit, kui priimus.
Naisel rasedus, loomal see tiinus,
kellel vangistus, kelle jaoks priius.
Lapsed tihti on sõbrad ning riius,
selle eest neile laitus või kiitus.
Inimloomuses tuimus, kui kiivus
ning on tegijail au, kui ka hiilgus.
Pere
Minu pere on parim,sel puudub ravim.
Armastan teid,
see on hea leid.
Soovin teile ainult head,
ma tean, et teile ei meeldi mu vead.
Palun, andestage mulle,
see teeb head ka sulle.
Mõelge mu peale,
ning sellele reale.
Ma ei unusta teid
ega teie meid.
Iga liige on vajalik,
iga pere on vajalik!
Armastage oma peret,
nii tunnete ennast tervelt!
Tore sõprus
Haldjatele salailmaselu võlujutte vestab.
Olgu raske neil või kerge -
sõprus igavesti kestab!
Õieistmel unub rutt,
mõnusasti veereb jutt.
Jäägu osa saladusi ainult meie vahele.
Mõned naljad mõistetavad on vaid meile kahele.
Sinu sünnipäev
Täna midagi teisiti,täna on kuidagi parem,
täna on midagi teisiti,
kui oli see eile ja varem.
Täna on päikegi kollasem,
lilledel ilusam ilu,
see on kõik sellest, et sünnipäev,
sünnipäev täna on sinul.
Möödanik
Meenumas elu, mis praegu teeb nalja,on jäänud too pikkade aastate taha.
See aeg oli siis, kui vaadist sai kalja
ning rubla ja kopik suht niru raha.
Sai leti alt müüdud nii mune, kui võid,
sest letil meil polnud siis miskit.
„Letialuse“ eest, sina saapad mul tõid,
mõnelt teiselt sai selle eest viskit.
Poes meeletud sabad, kui toodi uut kraami
ning kell oli kolm, kui viin laoti letti.
Vene mutt oli rõõmus, et anti „tavaari“,
tehes jõuga siis teed, pikas inimketis.
Seal lendasid sõnad, mis üsnagi vinged,
nii mõnigi pähe sai tugevaid mükse.
See kauba nappus vaid kruvimas pingeid,
polnud poes saada isegi sukapükse.
Ei teatud seda, kuis maitses banaan,
mis mekk oli kiivil või ananassil.
Vanja vilet lõi - kõhul rippus bajaan,
oli rahul, kui samaka vaate ta tassis.
Ei kujuta ette praegune noor,
mis elu küll elati aastate eest.
Nüüd täitub unistus - igagi soov,
meil on oma riik ning peremees.
Rattaralli
Ei toimiks vist siin ilmas miski,kui Drais poleks loonud ratast.
Nüüd võtaks ma väikese riski
ja rattaid siin lahkama hakkaks.
Kõigil, kel aega nii vähe,
nad just nagu oravad rattas.
Ning suviti korda meil läheb,
üks soojendav päikeseratas.
Autol on kang ning rooliratas,
võllil on kindlasti rihmaratas.
Uuri hingeks on hammasratas
ja tähtsaks vidinaks hooratas.
Lihaseid arendab tõukeratas,
vahel me tallamas jalgratast.
Akrobaat viskamas hundiratast,
kõrguses keerlemas vaateratas.
Talus on vokk, millel vokiratas
ning vajalik lotos on loosiratas.
Armutult tiire teeb ajaratas,
hädine mees - lihtsalt s*taratas.
Mõttemöll
Sügav öö on akna taga,mina ikka veel ei maga.
Mitmeid mõtteid tiirleb peas,
palju plaane kolbas reas.
Öösel magama ju peame,
seda tarkust kõik me teame.
Kuid ei saa ma parata,
kui plaanid tahtvad karata.
Mõtted, mul ei anna asu,
neist on saanud terve lasu.
Miks ma öösiti just piinlen?
Miks küll aju nõnda kiimleb?
Sõber
Kui sõber kukkus, haiget sai,siis lohuta ja tee ka pai.
Kui ikka nuker on ta meel,
võid kalli-kalli teha veel,
Kui ei lohuta ka see,
siis oma kompvek pooleks tee!
Unistus
Näe, mäletan, kuid vanust polnud paljuOli sügis öö, ja mullast lõhnas kesa.
Üks ainus mõte peas, sääl nagu kalju
Üks unistus mu pähe teinud pesa.
Läks aeg, ning oli lõpuks vanust
Ei enam laual emalt sooja leiba
Läks aeg, sain teada armu valust
Ei unistus mind enam siit või leida
Kuid sääl ta seisis, käed rüpes, juuksed sassis.
Nüüd meenus kõik, mis peas kord sündis.
Ja sääl ta raius ja vaidles ja vassis
Vajas veendmist mees, kes tööpõldu kündis
Nüüd rännuteel ma seigeld, üle aasta
Ja näinud riike siin, ja sealpool raba
Ja tagasi ei enne hetkekski, ma vaata
Kui tean, mis leidub iga mere taga.
Oled minu südames
Rändab mu peas vaid üks mõte,löömab mu sees pisike lõke.
Ärevus võtab üle kogu mu keha,
selle vastu ei saa ma midagi teha.
Igatsus suur painab mind,
näha ma juba tahaksin sind.
Tahaks tunda mu ümber su käsi,
sinuga olemisest ma ei väsi.
Lõputult võiks ma vaadata sind,
sinu embusest ei väsi mu hing.
Tahaksin olla juba su juures,
sest oled sa, mu südames suures!
Savipäts
Savisaarel haigus on karmMillest talle ka jääb eluks ajaks arm.
Kuna jalg tal tuli maha võtta
Nüüd venemaaga enam ei saa minna sõtta.
Sest ühe jalaga kaugele ei jõua
Nagu ka paadiga eriti kaugele ei sõua.
Ka üldine tervis on tal jama
Aga mul on tõsiselt kama.
Siin mängus on ka karma
Ja see võlg on tal suur
Ka ära jääb nüüd Hawaii tuur.
Nüüd aga tuleb suurem osa haiglas veeta
Ja teed juua ilma meeta.
Ka teele on asunud juba vikatimees
Sest savisaare elu on omadega pees.
Tuhat üksikut ööd
Lahutan sind ja ennastaustusest, truudusest.
Näpistada end kannast,
tahaks ärgata unistusest.
Hetk, mil mõistsin
nii enesest mõistetavalt
tuli, et võiksin
kõiges kahelda.
Roogin kokku prahi,
mis maha jäi,
tõestas salamahti,
et me kokku ei käi.
Vaprad mehed
Mehed võtsid sirgelt ritta,otsustasid minna itta,
kaitsma maad,mis kuulus neile,
kaugetele,õnnetuile.
Nõnda vapralt kaitsesid,
võõra maa eest võitlesid-
tänaseks nad meilt on läinud,
ausalt iga sammu käinud.
kõrgematelt jõududelt -
õnnistus-on saadud neilt.
Kevad
Varsti meil on käes mai,linnud siristavad kooris goodbay.
Väljas kevade lõhna tunda,
põllumees ära sina unda.
Päikest meile antud küll,
polegi see asi üldse siin Eestis hull.
Lilled vaikselt õitsevad,
linnud kohale nad sõitsid ka.
Lumi sulab väga kiirelt,
kass küsib nõu hiirelt.
Kevad teeb meil tuju heaks,
mütsi võtan ma kohe peast.
