Luuletused ja salmid igaks tähtpäevaks ja elujuhtumiks - leht 43
Sina - Su nägu ja hääl ...
Su nägu ja hääl ja lõhn ja soojad käed…Su kaunid südamelöögid,
Sind ümbritsev maailm, mis näed…
Ma elan su imelisest lõhnast,
Ma suplen su hallides silmades…
Unistan vaid sinust, kuigi oled kõigest mälestus,
Elad siiani mu südame kildudes…
Su silmad ja mõtted ja tunded ja naeratus…
Seda kõike kaotada… Oli tõeline õnnetus…
Ma puudutan su nägu,
Ma suudlen su naeratust…
Kuid oled kõigest elutu kogu
Nendel katkistel, räsitud piltidel…
Hommik
Kes hommikuti külas käibsee asjatult ei longi
ja teadma peab param-param
et selleks hommik ongi!
Koolivend
Tal olid kõrvalised silmad,loomulikud lokid,
loomuldasa leebe maine,
paksud kirjaplokid.
Ta ei toksind arvutisse
uut identiteeti,
aga teisi ka ei sarjand -
miks tast lugu peeti.
Haruldaselt madal ego,
meeletumalt heitlik,
uskumatult siiras nägu
lõõbi taha peitlik.
Nagu väike Juhan Viiding
sebis kõigil jalus,
igihaljalt oodatuna
sisselaskmist palus...
Oli tihti, väga tihti
ingliks kõrvalistmel,
hoides alal tundekihti
ellujäämis-ristsel…
Lugudel on lihtsad lõpud,
õnnelikud ikka -
hommikusse õhtud veavad
inimhinge rikka.
Printsess
Et sust väga hoolin ma.Sulle pildi joonistan,
pildi peal on põld.
Põllu äärel moonid ja
moonid punast tooni ja
taamal taevavõlv.
Nüüd ma väga hoolikalt,
lehe mõttes poolitan,
teisel pool on nõlv.
Nõlva püüan voolida,
tee sealt läbi joonida,
tee peal seisab tõld.
Tõllas laud koos tooliga,
või ehk hoopis trooniga
Ja parfüümihõng.
Printsess kuldse krooniga,
puhtast siidist looriga,
rinnas hõbesõlg.
Laua peal on roosid ja
pärleist pungil toosid ja
mündipaunal sõlm.
Aeg on printsi kosida,
valikus on tosinad,
ükski pole kõlb.
Metsast otsib posijat,
et ei tuleks kosida,
kelle vastu põlg.
Jõuab nõia hoovi ja
too peab rohupoodi ja
avatud ta kõrv.
Mida oskan soovida?
seda kellest hoolida,
kes on hea ja õrn.
Kes võiks saata voodi ja
nõnda nagu loodi ja
põlve kõrval põlv.
Armastuse koodi ma,
soovitan sul proovida,
„Ava hingehõlm“
Kui teed sedamoodi sa,
on sind peagi kroonimas,
sõrmustatud sõrm.
Pulmas joote booli ja
prints su kannab voodi ja
peagi teid on kolm.
Prints nii lossi toodi ja
kosjaõlled joodi ja
sel pildil ammu tolm.
Tunne lükkab
Tunne lükkab,tõmme tõukab
armastuse käima,
võtmeteta sillalukud
igavesteks näima...
Kerge käega
spelli peale
paneb silmaplõks,
kibe-kiirelt
käibki vilgas
tabalukuklõps...
Võti visatakse jõkke:
vähid seda söövad,
nimi-osalised ise
pulmatantsu löövad.
Kui nad tahvad
hiljem siiski
minna lahutama -
peavad enne
karges sängis
meeli jahutama!
Arvasin, et olen...
Arvasin, et olen kõike näinud -põrgu koopaid, taeva väravaid...
Hetk hetke kõrval targemakski läinud,
kui säilitanud silmi säravaid...
Arvasin, et olen kõikjal käinud -
kõndides või joostes, igas võttes...
Ausalt, üllalt avameelne näinud,
jaganud, mis südames ja mõttes...
Kuni tulid sina. Võtsid käest,
varjutasid, paljastasid kõik...
Sellest päevast peale olen kohal -
ja hoopis elan, hoopis hingan...
Kogu väest.
Tegus pere
Võtan ühe väikse sõna,panen teise juurde -
naljaks lükkan mõlemad
mõttejuppi suurde:
kes küll arvas, et see pull
kestab nõnda kaua...
Muudki teha oleks mul!
Mees just kattis laua.
Pidulikult küpsetab
tütar pardipraadi,
piima kannust lüpsetab,
lisab šokolaadi.
Väike tibu laua all
legopäid loeb kokku -
tal on seltsis põrandal
tuhattosin nukku.
Poja õpib i-padiga
varsti seitset keelt,
sõpruskonda tervitab -
kõik on sama meelt.
Koer on ka veel kusagil
pimedusse pugend -
tahab juba magama...
Pole kella lugend!
Telekas ei mängi meil -
ei olegi teist kodus,
selle-eest on arvuteid
igat sorti rodus.
Mis sa teed, kui kooliga
tuleb kaasas käia...
Elu nagu rooliga -
pole ämma, äia.
Ise teame, ise teeme,
kuidas süda käsib.
Mõnikord, kui päris ära
linnajämmist väsib,
teeme õues väikse tiiru...
Lähme ära maale,
pinksitame pallikesi,
tantsitame saale.
Sööme lõkke ääres voblat -
kohalikku kala,
oma lemmiklindudele
viime hõrku pala.
Nagu indiaani külas
nuusutame õhku,
väsinud ja rõõmsatena
kobistame põhku.
Hommikul, kui ärkab jälle
meie tegus pere,
naerab raba, muigab mets
ning hõikab meile tere!
Mis on õnn?
Õnneks ei ole vist palju vaja,õnne ei taga meil hiiglaslik maja.
Õnnelik olla ei saa, kui on kole,
kui tervis on nässus, siis õnne ei ole.
Õnnetu see, kes töötuks on jäänud,
kui elutee sisse on tekkinud käänud.
Mis aga see, mis õnne meil tagab?
Kes oleks see, kes õnne meil jagab?
Eks nõudmine õnnele ole nii erinev,
minu õnn sulle, tundub ehk kesine.
Õnn on vast see, kui süda on rahul
ja hommikul tõustes, ei olegi pahur.
Kui pilves ilmas on killuke päikest,
kui miski ei rõhu - ei kõiges näe äikest.
Kui lastel kõik hästi, on seegi suur õnn
ja oskad veel naerda, kui pisike põnn.
Valge laev
Vahel mõtlen valgest laevast,sellist valgel hobusel...
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.
Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest -
seal, kus vesi tõstab taeva
välja oma raugusest.
Valge laev see kandis randa
suurel hulgal kaasasid:
vürste, kunne ja korsaare,
kindraleid ja pašasid.
Sõitsid maale pikas rivis,
lipsumõõgad vehkimas,
kübaratel kirjud suled
armusoove ehtimas.
Valge laev on saetud ammu
lossitorni laastudeks,
valge hobu kaaslane mul
pidudeks ja paastudeks...
Aga prints see lasi jalga,
vaatamata tagasi -
nägin teda unes kord, kui
sügavamalt magasin.
Mõtlen vahel valgest laevast,
sekka sellist hobusel...
Kes nüüd kannupoisina
elab keldrikorrusel.
Muutus
Ära hinga,vaid kuulata.
Keeldu mürast, mis matab,
omasta vaikuse embus.
Meenuta vaid head,
mata halva vari.
Avarda mõõtmelist pinda,
seda ei saa keelata.
Vooli pehmet helitust, mis katab.
Loovuta külm, kalkuleeritud karmus.
Unusta kõik vead,
tereta mis parim.
Kurjast heaks saab alati minna,
minevikku alla neelata.
Lapse mure
Öeldakse, et väiksel veel,on üsna piskud mured.
Kuid ka pisku piina teeb,
ning hinge aina pureb.
Teab vist iga suur ju seda,
kui ka kanda väike mure.
Kuis see vaevab - piinab teda,
kasvõi mure kätte sure.
Siis ei maksaks mõelda nii,
et mure last ei riku.
See hõõrub nagu kingas liiv
ning unenäkku tikub …
Amsterdam
Silmapõhja peegelduspilkupüüdev pilt:
pilvevatis päike ja
Amsterdami silt.
Mõnikord on vajalik
lihtne otselend…
Kannad oma pagasit,
kuni leiad end.
Juubeliks
Eludeks põimuvadlõimed ja lõngad,
valmivad siidkerged,
ramprasked kangad…
Hellade meeltega
hoidkem, mis antud -
olgu need rõivad ka
räbalaiks kantud!
Kalleim aare
Iga laps on emale kalleim aare,justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma.
Ema hool ja hellus last edasi viivad,
annavad jõudu ja tugevad tiivad,
et laps elus õnnelik olla suudaks
ja ema elupäevad nii rõõmsaks muudaks.
Usk, lootus, armastus
Täna pealelõunalpeidan jälle silmi -
ikka ebaõnnestunult
hajutasin pilvi...
Ühel päeval aga siiski
tõstan oma silmad -
ja suveajal ilusaks
kõik muudan laadailmad!
Päike, rand, meri
Ütlema ei pea me headaega,sest veel on aega,
nautida seda mis meil on,
võtta kõik mis on siin ja praegu.
Mäletada kõike hiljem veel,
et see kannaks meid kaugele.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi.
Lähedased inimesed, kes selga ei pööra,
nendega koos saame nautida,
seda hetke kui kõigil on aega,
suvele anduda.
Lõputult pikk on päev,
ja kui koos sinuga
saab seda mööda saata,
nii võiks alati minna.
Aeg on nautida kõike,
mida tal meile pakkuda.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi,
meeletu suvi
ei saa see niipea läbi.
Ainuke soov, koos sinuga
see aeg mööda saata.
Suverõõm
Suvi küps on astund aeda,näe pihlal kuis veretav toon.
Nii raske endasse kaeda,
kui allikast sõõmu sa jood.
Ripub
Toolileenil ripub jakk,hobul rippu kohev lakk.
Taadil piibutobi ripub,
siis, kui uni peale tikub.
Sillad rippuma on loodud,
põõsas marjad omasoodu.
Ripub udar lehmal alla,
rippu lõua all on sall.
Väga tähtis on ka see,
et ripakil ei oleks keel.
Abitult, et käed ei ripuks,
siis võib jõuda üsna tippu.
Perspektiiv
Ma ei taha rahvatantsu,Paganat ja Kaval-Antsu,
Vargamäed ja Kivirähki,
ahnet naist ja väega vähki...
Tahan olla metsa poole,
sisu luua oma loole,
järgida, mis muutumas -
tiivad pilvi puutumas!
Ma tulen
Ma tulen siis,kui sa seda
kõige vähem ootad.
Ma tulen siis,
kui sa mind vajad.
Ma tulen koos hommikuga,
koos tõusva päikese,
kastese rohu
ning ähvardava ohuga.
Ma tulen.
Ja sina ei saa
sinna midagi parata,
sest viimaks on aeg
silmast-silma kohtuda.
