Luuletused ja salmid igaks tähtpäevaks ja elujuhtumiks - leht 40
Su käed
Tookord õhtul, väljas seistesJättes hüvasti, sel esimesel korral
Minu käed Su ümber,
Sinu vaikne taevalikult armas hääl,
Rohutirtsud taustaks laulsid Sul.
Su lõhn mu põlvist nõrgaks lõi
Ja Sinu käed, mu ümber... Kõnelesid rohkem kui tuhat sõna..
Ükskord olin
Ükskord olid mul hirvesilmadja maailm täis muusikat.
Olid seenevihmased ilmad
ja magusad maasikad.
Oli mees, kes mind vahtis
ja laulis mul armuvandeid.
Ta mind meeletult tahtis,
kuid mul polnud tundeid.
Olid unetud ööd täis küsimusi
ja pikad päevad vastusteta.
Sõda täis iseendaga võitlusi.
Kas kirjutada või nõnda jätta?
Olid vaimud, kes lahti lasta ei lubanud
ja mõistus, mis ikkagi püüdis,
oli süda, mis ihkas armastust
ja ego mehe järele hüüdis.
Nüüd olen ma uus, kuigi punane,
sellest nii pea ma ei loobu.
Võib-olla veel kunagi kohtume,
kui olen taas muusikast joobund.
Sõbrake
Sõber, tule, sinu õla najal tahan nutta,jäta viin ja naised, õkva minu manu tõtta.
Sinu teise õla najal tahan jälle naerda,
tule ruttu, ära ütle, et sul pole aega.
Aita heita hellad lilled armastuse hauda,
aita leida lein ja vein ja katta peielauda.
Ööd on lühikesed veel, kuid pidu kestab pikalt.
Hästiröstit südame sain Kalamaya plikalt.
Lõkketüdruk
Lõkketüdruk läidab mehi,süütab südameid ja kehi,
südametega end ehib,
kehadega kaunistab.
Lõkketüdruk loob ja rõhub,
hingi joob ja ängi lõhub,
laksab ärksaks läppund õhu,
kerge, erk ja kaunis ta.
Põlejatesse jääb valguspaik,
läbi eluaja leekiv laik.
Nimi
Oled kandnud oma nime juba küllalt pikaltnüüd on aeg see ära saata-saadame ta pikalt.
Õhku lasta, maasse peita või siis hoopis merre,
tähtis on, et nimi UUS tooks õnne teie perre!
Meie pere suured ja väikesed
Meie peres olen minakõige väiksem laps,
lisaks mulle vennad, õde,
emps ja paps.
Nädala lõpus ootan koju
suurt õde ja venda.
Kui aknast näen, et tulevad,
siis kohe neile vastu lendan.
Teise vennaga oleme
tihti mänguhoos,
kuid kõige rohkem meeldib mulle see,
kui kõik pere suured ja väiksed on koos.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 01.08.2016 20:05 | Otselink Meie pere suured ja väikesed | Saada e-kaardiga
Kui mina hakkan luuletama
Oo, hakkan mina laulemaie,laulan ilma ilust ma!
Ja nüüd siin riimub "Maie"...
emm..võiks vist ilma riimita...
Aga ei! Mull' meeldib luuletada,
kirjutan ilust, mis on...ilus
ja siis kõigile kuulutada,
et...miski on veel...ilus!
Ja siis kolmas salm tuleb veel,
sest kõik on nii...ilus,
kõrvale võtan tassi teed,
tee on mõru, aga tass on...ilus...
Tühi luuletus
See luuletus ei ole mitte millestki.Armastusest see luuletus ei räägi.
Ei kõnele ei millestki, ei kellestki,
ei elust ega valust. Ega peagi!
See luuletus on kohe täitsa tühi!
Pole selles tundeid, ei kübetki, ei aimu.
Ei kurvasta see luuletus, ega silmi pühi.
See luuletus vaid jäljendab mu vaimu.
Üks tüdruk
Üks tüdruk naeratas mulle,ei näinudki, oli brünett või blond.
Istus üksi nurgas, naeratas mulle
nagu paljudele siin naeratanud on.
Jalg üle põlve, kirjuis sukis,
tõusis pudel õlut muigel suule.
Süttis sigaret ses umbses ruumis
ning mu pilk põles tema huulde.
Siis tõusis, viskas mantli üle õla,
haaras käest ta mingist möödujast,
vedas teda rõõmsalt ümber nurga,
veel naeratas, kui minust möödus ta.
Nüüd mingem
Mulle meeldib Su asjalik ilmeja võluv naeratus, nii kena!
Oled kui keset kõrbe õitsev ime,
mind haarab lummus üle kogu keha.
Õitse, õitse kaunis ingel,
ole lihtsalt Sina ise.
Nüüd päikseloojangusse mingem,
säästmaks südant elust okkalisest.
See neiu
Mull' meeldima hakkas neiu,kellel kena naeratus
ja kellel puudus peiu -
Ta oli justkui ilmutus.
Tal olid smaragdist silmad
ja kullast olid juuksed
ja käes olid sügisilmad
ja mured olid väiksed.
Siis mu südames oli torm,
ent Tema meeles tusk
ja nii ma olin morn
ja kadus minu usk.
DALAI LAAMA
Iga päev kui sa tõused,mõtle:
Ime on sündinud,
mulle on antud võimalus jälle ärgata,
ma olen elus.
Mul on minu imeline elu
ja ma ei raiska seda.
Täna ma kasutan kogu oma väge,
et end arendada,
et avada veel rohkem oma südant,
et kirgastuda.
Ma mõtlen kõikidest
ainult häid mõtteid.
Ma ei saa vihaseks
ega soovi kellelegi halba.
Ma teen kõik selleks,
et teisi aidata.
Õunad
Tulipunane õhk mida hingadpurskaevude vahel.
Voolab tasa su südamesse.
Kus sünnib üks soov.
Jäätund pisaraid voolab su põsel.
Sinu mõtete juures.
Sügisõhtu lõhna on tunda.
Mööduvas tuules.
Vaatan sind läbi jäätunud klaasi,
Loobid kastaneid vette.
Helekollaste pilvede paistel.
Võtad mind, kuigi ise ei tea.
Sinu peos on sadakond hetke,
Mis minust on meeles.
Ja taskutes pehmetes ootab.
Kord kastan, mis veereb su käest.
Sinu silmad täis on
Päikest. Valgust.
Ja sinu süda täis on
Õhtu algust.
Sina ise vaatad kuskilt kaugelt
Ja sa ei tea mis on ees.
Üksainus piisk
Mulle kukus päheüksainus piisk,
kuid see tegi mu.
Läbimärjaks,
see kukus su vasakult põselt,
kui ma sind vaatasin.
Sa ütlesid: "Selle tõi tuul".
Mitte see, et ma ennast kaotasin.
Mitte see, et ma teadsin -
kõik mis jäi maha,
muutub nüüd
tühjaks ja paljaks.”
Armsamast armsam
Kui olen su ema või naine,su armsamast armsam õde –
kui oled mu isa või vend,
mu armsamast armsam tõde –
et kui kohtuvad sõbrad,
armsamast armsamad need –
ei olegi tähtis, kus oled
ja mida siis lõpuks teed.
Algus
Seal, kus on lõpetatus lõppenud,ei saagi enam algus alata
ja kui on tuju vanast õppust võtta,
võib möödunu ka maha salata –
et oleks lihtsam jälle sinna minna,
kus algused on kokku tulnud ja
sind oodates on piduringi võtnud
ning mõtlevad, et nüüd võiks alata!
Rõõmukild
Hea, kui põski paitab päike,kissitama pannes silmad.
See on rõõmukild nii väike,
siis, kui nässus juuli ilmad.
Kaldaliival naudin tuult,
mis lööb randa lainevahu.
Pole vaja miskit suurt,
vajan merd ja lihtsalt rahu.
Meri võtab, meri annab,
meri kauneid viise loob.
Laine adru randa kannab,
merehõngu ninna toob.
Tõmban lõhnu enesesse,
istun täitsa mõttevabalt.
Vaatan kaldalt kaugusesse,
õnnehetkes ennast taban.
Kõik hästi
Kui mul oleks saba –seda liputaks,
linnumaja iga puu
otsa riputaks:
linnulaul ja sõber
päästavad su elu,
kui on maasse tampind
heitlik linnamelu…
Lähen hoopis sinna,
kuhu jäetud ruumi –
pole vaatenurki
külmi ega kuumi,
hingan sisse-välja,
nagu templis kästi…
Laulan omaette –
ja jälle kõik on hästi!
Ingli nimi
Laps ootuses pilvedel istusja raputas kartlikult pead,
juba suukegi virilaks kiskus…
“Ei tea ju, mis saama mu’st peab…!”
“Ära muretse,” lohutas Jumal,
“Sul antakse ingel üks teele
ja ole ka tark sa või rumal –
ta juhib sind alati reele!”
“Kuis tunnen ta ära ja kas
on mingine nimigi temal?”
Siis naeratas Jumal ning vastas:
“Jah, inglite nimi on EMA…”
Johhaidii...
Kas ma olen valmisootama ja lootma,
andestavaid mõtteid
järjest juurde tootma?
Kas ma ikka tahan
lasta käsi rüppe,
kuniks sina jaksad
teha ka kord hüppe?!
Valgus-aastad vahel,
erinevad laed –
sihiks ülikoolid,
mõnel lasteaed…
