Luuletused ja salmid igaks tähtpäevaks ja elujuhtumiks - leht 39
Sünnipäev
Sul on täna sünnipäev,see on väga tähtis päev.
Ka kutsed pidid ära jagama
ja ära söögid ära tegema.
Ka pesus peaksid ära käima,
enne kui sünnipäeva alustad.
Olgu Su sünnipäev ka tore,
palju jaksu jõudu ka!
Kutse mängule
Minu emme, kõige parem oled sa,ole hea ja tule mängi minuga!
Pane kinni oma arvuti ja telefon.
millal küll sul minu tarvis aega on?
Teeme kalli-kalli-kalli-kalli-kalli,
karumõmmide ja pallimängutralli.
Ehitame uhke unistustelaeva,
suure tuulelohe lennutame taeva!
Issi,palun tule mängi minuga!
telekat sa jõuad hiljem vaadata!
Teeme laua alla suure sooja onni,
kuhu varandust saan peita terve tonni.
Teeme kalli-kalli-kalli-kalli-kalli,
karumõmmide ja pallimängutralli.
Ehitame uhke unistustelaeva.
Luban, see ei nõua väga palju vaeva.
Pesupäev
Täna on pesupäev, täna on pidu,kodu on täis täna kausside ridu.
Kaussides leos on mu püksid ja särgid,
ema on kuri ja kõigiga kärgib.
Lippan ma sabas tal paljas kui porgand,
ema mu sussidki likku on torgand.
Mõtlen, et mis ma siin niisama kollan,
minust ju ka mingit kasu võiks olla.
Lähen ja lükkangi poti pealt beebi,
poti sees vahule loksutan seebi.
Puhun siis potti ja sealt tõuseb mulle
üles ja ümber ja silmagi mulle.
Veel korra puhun ja terve me tuba
seepi saab täis – oma toas oma luba.
Pea kogu lagi ja lamp särab seebist,
puhtaks me seinadki saavad tapeedist.
Lõpuks ma poti koos seebise veega
põrandavaibale kummuli keeran.
Lasen seal liugu ja nabani nalja
liust saan, mis libe on aknani välja.
Nüüd alles olla võib rõõmus ja rahul,
ema ja seep kui on ühtlaselt vahul.
Linnupuu
Metsas elab metsapuu,linnas kasvab linnapuu.
Linnapuu on teisest puust,
ta ei ole lihast-luust.
Ta ei ole lihtsalt puu,
vaid on hoopis linnupuu.
Linnupuu on linnu kodu,
oksad justkui majal rõdud.
Ritsik, rästad, lepalind
vindid, västrik, punarind,
ladvas sajad tiivapaarid,
teevad kõrgeid lennukaari.
Siutsud, säutsud, laulusirin,
sekka vaikne vilin-pirin,
õhtuks vaikib laulupuu,
vakka jäävad väsind suud.
Aga päiksetõusu hakul,
nagu oleks tuli takus.
Laulukoorid värske hooga,
tervitavad uue looga.
Siilike
Ei läinud tema üldse poodi.Passis terved päevad kodus
ja tema ainult marke kogus.
Talle maitses väga nutella,
Ise vaatas ainult kella.
Rääkinud siis keegi,
et võiks teha keeksi!
Siil vaid vaatas keeksist pilte
ning luges seletavaid silte.
Looga ongi lõpp,
sest siilile hoopis maitses krõps.
Suur jahmerdamine
Paistab kaks jalga. keegi seal pusib.pusib ja sahmerdab. peidus püsib.
On korraga millegi määratu all ju.
Hästi ei oska, kuid appi ei karju.
Puntras on, üleni. laps ei saa sotti.
Näe, ajab seal tekki tekikotti!
„Luba, ma proovin,“ muheleb isa.
„Küll sina, pusserdis, oled mul visa!“
Võtabki teki. Ei sobi ju kosta,
et ega siis temagi õieti oska.
Kohmitseb, ähib ja puhib: „on kuhi!“
isad, näe, alla anda ei tohi!
Päev – see on otsas. Ka lootus. Ka muu.
Laps kutsub ema ja mees avab suu:
„Kuuled sa, kallis, ole hea, aita!
Meil on see lugu siin natuke laita.“
Ema teeb nii, et tuba jääb vait. Ta
sopsutab teki hetkega paika.
Hambapesu
On õhtu ja isa on andnud käsu,et nüüd siis toimugu hambapesu.
ja varsti voolabki vannitoas vesi,
lapsed on kraani ees mitmekesi.
Heh, poeg tuleb. pihus midagi varjab.
on kavala moega – poiss tunneb huvi:
„isa, kas sellegi hamba harjan,
mis suust just äsja ära mul tuli?“
Välgatus
Lapsed kirjutavad tähti,mida hiljem seinal nähti,
isad-emad loevad lehti,
tädi kausist kastrul tehti.
Armunud
Ma käiks sul taga ja lakuks su kanduSu puud laoks riita kui ainult mul andud
Ma viskaks sul leili ja peseks su selga
Ma armastan sind , oh ära mind pelga.
Sooihar
Seal ubalehtede vahel kus asemepehmuse õõtsiku veepõhjalt saame
ma jäsemed kombitsaina Su ümber
põimin, et kuulda kuidas puhked Sa õide.
Siis varsakapjadest punun Sul pärja
ja sookailu viirukit piserdan õhku
sambla seest leian veel jõhvikamarja
kui huulheinte vahele roomame põhku
Ja lämbe suvepäeva poolt tekkinud
äikesehoogu ei märka nüüd me
sest et me silmadest pilduvad välgud
ei erine nendest mis pilvedes.
Paitan Su varsi, end veeretan sinna
kus tupp-villpeasid täis on mätas
Mind nähes Sa suunurgas veidi muigad
On soodne nüüd kasvuaeg hundinuial.
Su kuuma keha ma jahutan laukast
rüübatud veega, mida Sul purskan
paraku enne kui lootsidki tahta
Sorry..., ma vahepeal mätaste vahel nüüd puhkan.
Alasti hing
Üks voodiKaks armatsejat
Üks padi
Kaks pead
Kaks mõistust
Üks mõte
Üks tekk
Kaks paari jalgu
Kaks keha
Üks ühine süda
Kaks keelt
Üks suudlus.
Vanapoiss
Siis, kui kätte jõudis suvi,tekkis poisil sportlik huvi.
Leida tüdruk linalakk,
kellel kobe veimevakk.
Otsis nädala ning kuu,
tahtes neidu, kes on truu.
Pingutus ei kandnud vilja,
teistele vaid tegi nalja.
Kust sa mõtled sellist leida,
kes ei lihtsalt voodi heida?
Puhtaid, süütuid ilmas vähe,
tänapäeval harv see nähe.
Nõnda jäigi poisu üksi,
püüli sõelumas ta püksid.
Kui ei leia ausat - puhast,
ei siis tõuse „fööniks tuhast“.
Hommik
Uksel piidleb üks silmapaar,südames pisike hirm.
Seinal lepatriinud ja vikerkaar
eemal kollane sirm.
Siis silmab ta tuttavat naeratust,
kuuleb häält - nii pehme on see,
kaob hirm, ema sulgeb ust
algab uus lasteaiatee.
Sa minu hinges joonistasid tähti
Su käsi puudutas mu põske ainsat kordaNii hell ja pilk oli nii hullult soe,
Ma ütlen "Jah" sul kasvõi miljon korda
Ei mingit kahtlust minus sellest pole.
Ma tulen järgi kasvõi maade lõppu
Mul kõik käib ringi sinu pärast peas,
Ma olen jõudnud oma mina tippu,
Ma tean, kes olen teiste seas!
Sa avad minu silmad, läbi nende - hinge
Sa avad minu sisu enda jaoks
Sa joonistad ju tähti - see on vinge
Ma sureksin vist, kui see kõik kord kaoks.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 31.08.2016 19:54 | Otselink Sa minu hinges joonistasid tähti | Saada e-kaardiga
Kärbsed
Kustutan tule, lambipirnis hõõgubmiski oranžikalt ja kustub.
Siin pimedas toas tunnen end löödult,
lendab kärbes aknaklaasi vastu.
Ma ei küsi, kas ta sai haiget,
sest peagi uuesti ta seda teeb.
Me, inimvared kõik igatsusest haiged
ja mõte sellest meid haigemaks veel teeb.
Me nagu kari kärbseid lendame
ja lööme end vastu teiste laotud seinu.
Ja mitte ainu - korduvalt leiame
end läbi elamas kord tuntud leinu.
Me sumiseda terve öö pimedas toas
ülimalt valjusti võime
mõistmata, kui naeruväärne olla saab,
teha end kuuldavaks püüe.
Kedagi ei huvita meie sumin,
nii valju kui vaikne ta on.
Viimaks isegi kaotame huvi,
kas keegi veel kuulamas on.
Käime sama rada nagu alati
pilkaselt pimedas öös,
kui enam lennata tahamegi
igatsus halvab,
jalust maha meid lööb.
Kohtume taas
Sa tuled taas ja ma arvan,et lõpuks armastada võin sind.
Siis jälle kahetsen ja kardan,
et endal lubasin tunda nii.
Ärkan unest segaduses ma,
kas sa mõtled minust, vajad
mind või vajan ainult mina
sinu soojust kui õues sajab.
Lahti lasta ei saa sellest ööst
kui polnud olemas veel meid,
minu südames valusalt lööb
igatsus, ehk seob see meid.
Ühel päeval kui taaskohtume
põletame saatmata jäänd kirjad.
Tuba tahmast, tossust tume,
on lugeda neid liiga hilja.
Just nagu linnud puurist vabaks,
nüüd teame, mis on oluline.
Et juhuslikud nooled meid ei tabaks,
võib ohverdada end, et sünniks ime.
Aastad
Ei aastad Sult vii sädet ja tuld,särad meil ikka kui puhas kuld!
Isa
Isa,isa,isa,kes on mul nii visa.
Tubli olla proovin,
õnne sulle soovin!
Lapsed
Kuigi tütar (poeg) on kaugelta kingib Sulle kõik.
Kõik päiksekiired,
mõtted, miljon lilleõit.
Kuid see kõik on ikkagi veel vähe,
ma kingin Sulle taevast kaunima tähe.
Tähe, mis kiirgab südamesoojust
ja suurendab õnnehoovust.
Oma loll
Ehita oma lossitreppnii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui trepp
juhtub olema katki.
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja läeb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
