Rõõmsad luuletused - leht 5
Ameerika
Ma pole iial tahtnudnõnda rännata
pakkide ja kohvritega
jännata
rakettidega võidu
päikest jahtida
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida
Olen tahtnud olla
seal, kus sina
leida üles põld, kus
kasvab lina
sõber olla sipelga ja
teoga
allika seest juua
kahe peoga
Ma pole iial tahtnud
nõnda sebida
piletite kontse-kandu
rebida
tarbida fitnessi ja
kultuuri
näha lõhkujaid ja
tahmalinnu suuri
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu
tunda eestlasele omast
hingevalu
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat
mõista mõistukeeles
luuletust ja proosat
Ma pole tahtnud olla
nõnda vaba
et ununevad kruusateed
ja raba
väiksed sillad üle oja
järveveed
üksindus ja
puutumata vaikused
Olen tahtnud teha
nurmenukupärga
hommikuti nuusutada
kastemärga
keset trimmimata
lopsakust ja lodu
olla seal, kus
ongi
minu päris kodu.
Udu
Kui hommiku on udu sees,sa ära ütle, et päikest ei oota.
Vaata ringi - nii palju on ilusat ees
tuleb uskuda ainult, ja loota!
Puhkama!
Killadi-kolladi koolikotid,tinnadi-tännadi tindipotid
nüüd peab kinni kruvitama -
aeg on sõita suvitama.
Kott võib kodus losutada,
oma keha kosutada.
Tedretähnid pikal ninal,
päevitada püüab pinal.
Sulepeal on kuumus keres,
mõnus laiskus siniveres.
Päevik hakkab päevitama,
joonlaud mõtiskleb niisama.
Ainult pliiats - kange töösell -
ärkab mitu korda öösel,
kuuleb hiiri nakitsemas,
tunneb rinnas pakitsemas
kunstitahet ilmast ilma...
Oota, pliiats, vihmast ilma!
Õpetaja
Sellel aastal oli koolis õpetaja vedu,tänu talle saatis meie klassi edu.
Õpetaja aitas kui meil oli raske,
õpetas meid tundma kaske.
Õpetaja närvid on nüüd läbi,
klassil peaks olema häbi.
Kolmapäeval on inka essa tund,
õpetaja jookseb kooli ja ei maga välja und.
Rõõmustama ju peab!
Naerata - ja näed,millise võimsa relva
oma valdusse said.
Kaasa rõõmsad jalad,käed
kõrvad, silmad, juuksed.
Asu vallutama rõõmuta maid.
Naerata - elust rõõmu tunne
ja ela täiel rinnal,
positiivsusest pakata.
Õndsalt õhtuti suikuda unne
on üks tundeid parimaid.
Sa teisi sellega nakata!
Rõõmustama peab,
naeratama laial suul,
headusest lausa plahvatama.
Selja taha jäta vead,
minevik, kõik mis oli
Ja hakka elama !
Sinine linn
Ühes kauges sinises linnas,ümber sinised tänavad.
Looklev kivine rada viib sinna,
kus ees kuldsed väravad.
Kui neist väravaist sisse kord astud
mattub udusse sinine linn...
näe-kaugusest ruttavad vastu
need,kes armastanud on Sind.
Kerge tuuleiil pühib tolmust
kauged kallid mälestused...
Näed taas kōike, mis kunagi olnud
ja ka seda, mis alles tuleb.
Tõeline sõber
Pigem kõnniksin sinuga pimedas,kui üksi heledas.
Kas me olemegi kokku loodud,
või mul lihtsalt vedas?
Sa tulid minu juurde,
kui teised läksid.
Sa ütlesid mulle,
et sinu juurde jääksin.
Kõik teed sinuga läbikäinud,
elu algust ja lõppu näinud.
Kui sul kordki kunagi raske,
küll ma sind edasi kannan
las ma täidan ise su käske,
käin läbi linnad, kannan maske,
aga palun, mu sõbral elada laske!
Majakas
Keset halli tormist merdseisab majakas.
Kōrgel kajakate lend,
hääled kajavad.
Kumab valgust silmadesse
kaugelt tulijatele,
näitab õige suuna kätte
merel olijatele.
Seisab kindlalt seal,kui kalju
kivist hiiglane.
Pakub kaitset Ta ja varju
elumere teel.
Jaanipäev
Millest oled ilma jäänud,ilmutab end
unes,
sõnajalaõieliselt
leekleb jaanitules.
Mille oled kätte saanud,
põletab
su pihud,
kuni sellest vormunud on
uue soovi kihud…
Jaanid
Jaanipäev on käes,suvemõtted peas.
Lapsed mängivad õues,
ja pilved on päikese põues.
Toas ma ei istu,
tuppa ma ei astu.
Ujumas ma palju käin,
palju tarkust juurde sain.
Jaanipäeval kõikjal lõkked,
kõigil jaanipäevast mõtted.
Siis on rõõmus suur ja väike,
kaasaarvatud ka päike.
Inimese hind
Kes meist poleks häda näinud,vahel käpuligi käinud -
see ongi inimese hind,
et kõigub-kiigub kandepind.
Jõuame kui aga sinna,
kuhu tahtnuksime minna -
kuulumine ilma suurde
siis annab elujaksu juurde!
Sellel metsateel
Astud tasa minu kannul,lehe sahin rohu sees;
kõikjal hämar,jahe õhtu,
mulle tuttav metsatee.
Puude varjus mind sa jälgid,
nagu peitust mängides...,
hingetõmbeid,üpris vaikseid,
selja taga kuulen neid.
Pööran ringi,targad silmad,
merevaigu kollased...,
pilk on tuttav,vaatad otsa,
lõhnu sisse ahmides.
Oled hunt,ning kelle leidsin,
külmal talvel sellel teel...,
oli ulg,nii hale,kaeblik,
sa nõrgalt lumes lebades...
Silmad,milles valu,piin
ja kurgust kostuv korin,
soe veel keha...,sellel veri
ja punane ka lumi...
Kas oli püss või teine loom...,
mul polnud aega mõelda;
see meeleheide,tõmblev koon,
sain aru,pean su päästma...
Siis enda juurde koju tõin
ning toitsin...,andsin abi
ja pimedamad õhtutunnid,
vaid lootsin...,seltsiks olin...
Taastus jõud...,su pilgus julgus,
mu hääl,mu lõhn su meeltes...;
olin valmis,et kord lahkud,
on urg...,on soo...,on laaned...
See hetk,kui kare,niiske keel,
mu kätt nii õrnalt lakkus,
siis tundsin valu enda sees,
mu pisarad su koonul...
Kõik meenus...,seisad minu ees,
sind vaatan,hingan tasa,
lausun sõnu,tõstan käe,
mind kuulad ja ka mõistad.
Pea langetatud,astud ligi,
sind paitan,sõrmed hellad;
on truudus-tõukeks alati,
et varjuna mind saadad.
Kord sõbraks said sel metsateel...,
sul meeles kõik,mis oli...;
on usaldus-kild südamest,
et jäid ja minust hoolid...
Emad
Enamus emasid siiski on head,annavad musi ja paitavad pead.
Haavale puhuma kiiruga tõttavad,
lohutussõnu, kust kiirelt küll võtavad?
Hommik
Las päike paistab su teel,Ja õnnelik olgu su meel,
Ning hommikul ärgates särad,
Eilseks jäänud kõik kisad ja kärad.
Ma soovin, et oleksid täna,
Välja elanud kõik enda raevud,
Uus päev algab ilus ja kena,
Täna miski sind enam ei vaeva.
Tõuse, sära, kui tunned, et köögist
Tuleb lõhna valminud söögist,
Väike neratus tekib su suule,
See on vägagi tähtis ju mulle.
Vaikselt vaatad, peagi sind emban,
Kingin rõõmu sul - terve laeva,
Soovin päikest ja ütlen - "lenda"
Kingin hea meele alanud päeva.
Hommik
Kes hommikuti külas käibsee asjatult ei longi
ja teadma peab param-param
et selleks hommik ongi!
Koolivend
Tal olid kõrvalised silmad,loomulikud lokid,
loomuldasa leebe maine,
paksud kirjaplokid.
Ta ei toksind arvutisse
uut identiteeti,
aga teisi ka ei sarjand -
miks tast lugu peeti.
Haruldaselt madal ego,
meeletumalt heitlik,
uskumatult siiras nägu
lõõbi taha peitlik.
Nagu väike Juhan Viiding
sebis kõigil jalus,
igihaljalt oodatuna
sisselaskmist palus...
Oli tihti, väga tihti
ingliks kõrvalistmel,
hoides alal tundekihti
ellujäämis-ristsel…
Lugudel on lihtsad lõpud,
õnnelikud ikka -
hommikusse õhtud veavad
inimhinge rikka.
Printsess
Et sust väga hoolin ma.Sulle pildi joonistan,
pildi peal on põld.
Põllu äärel moonid ja
moonid punast tooni ja
taamal taevavõlv.
Nüüd ma väga hoolikalt,
lehe mõttes poolitan,
teisel pool on nõlv.
Nõlva püüan voolida,
tee sealt läbi joonida,
tee peal seisab tõld.
Tõllas laud koos tooliga,
või ehk hoopis trooniga
Ja parfüümihõng.
Printsess kuldse krooniga,
puhtast siidist looriga,
rinnas hõbesõlg.
Laua peal on roosid ja
pärleist pungil toosid ja
mündipaunal sõlm.
Aeg on printsi kosida,
valikus on tosinad,
ükski pole kõlb.
Metsast otsib posijat,
et ei tuleks kosida,
kelle vastu põlg.
Jõuab nõia hoovi ja
too peab rohupoodi ja
avatud ta kõrv.
Mida oskan soovida?
seda kellest hoolida,
kes on hea ja õrn.
Kes võiks saata voodi ja
nõnda nagu loodi ja
põlve kõrval põlv.
Armastuse koodi ma,
soovitan sul proovida,
„Ava hingehõlm“
Kui teed sedamoodi sa,
on sind peagi kroonimas,
sõrmustatud sõrm.
Pulmas joote booli ja
prints su kannab voodi ja
peagi teid on kolm.
Prints nii lossi toodi ja
kosjaõlled joodi ja
sel pildil ammu tolm.
Tegus pere
Võtan ühe väikse sõna,panen teise juurde -
naljaks lükkan mõlemad
mõttejuppi suurde:
kes küll arvas, et see pull
kestab nõnda kaua...
Muudki teha oleks mul!
Mees just kattis laua.
Pidulikult küpsetab
tütar pardipraadi,
piima kannust lüpsetab,
lisab šokolaadi.
Väike tibu laua all
legopäid loeb kokku -
tal on seltsis põrandal
tuhattosin nukku.
Poja õpib i-padiga
varsti seitset keelt,
sõpruskonda tervitab -
kõik on sama meelt.
Koer on ka veel kusagil
pimedusse pugend -
tahab juba magama...
Pole kella lugend!
Telekas ei mängi meil -
ei olegi teist kodus,
selle-eest on arvuteid
igat sorti rodus.
Mis sa teed, kui kooliga
tuleb kaasas käia...
Elu nagu rooliga -
pole ämma, äia.
Ise teame, ise teeme,
kuidas süda käsib.
Mõnikord, kui päris ära
linnajämmist väsib,
teeme õues väikse tiiru...
Lähme ära maale,
pinksitame pallikesi,
tantsitame saale.
Sööme lõkke ääres voblat -
kohalikku kala,
oma lemmiklindudele
viime hõrku pala.
Nagu indiaani külas
nuusutame õhku,
väsinud ja rõõmsatena
kobistame põhku.
Hommikul, kui ärkab jälle
meie tegus pere,
naerab raba, muigab mets
ning hõikab meile tere!
Mis on õnn?
Õnneks ei ole vist palju vaja,õnne ei taga meil hiiglaslik maja.
Õnnelik olla ei saa, kui on kole,
kui tervis on nässus, siis õnne ei ole.
Õnnetu see, kes töötuks on jäänud,
kui elutee sisse on tekkinud käänud.
Mis aga see, mis õnne meil tagab?
Kes oleks see, kes õnne meil jagab?
Eks nõudmine õnnele ole nii erinev,
minu õnn sulle, tundub ehk kesine.
Õnn on vast see, kui süda on rahul
ja hommikul tõustes, ei olegi pahur.
Kui pilves ilmas on killuke päikest,
kui miski ei rõhu - ei kõiges näe äikest.
Kui lastel kõik hästi, on seegi suur õnn
ja oskad veel naerda, kui pisike põnn.
Valge laev
Vahel mõtlen valgest laevast,sellist valgel hobusel...
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.
Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest -
seal, kus vesi tõstab taeva
välja oma raugusest.
Valge laev see kandis randa
suurel hulgal kaasasid:
vürste, kunne ja korsaare,
kindraleid ja pašasid.
Sõitsid maale pikas rivis,
lipsumõõgad vehkimas,
kübaratel kirjud suled
armusoove ehtimas.
Valge laev on saetud ammu
lossitorni laastudeks,
valge hobu kaaslane mul
pidudeks ja paastudeks...
Aga prints see lasi jalga,
vaatamata tagasi -
nägin teda unes kord, kui
sügavamalt magasin.
Mõtlen vahel valgest laevast,
sekka sellist hobusel...
Kes nüüd kannupoisina
elab keldrikorrusel.
