Rõõmsad luuletused - leht 8
Unistus
Näe, mäletan, kuid vanust polnud paljuOli sügis öö, ja mullast lõhnas kesa.
Üks ainus mõte peas, sääl nagu kalju
Üks unistus mu pähe teinud pesa.
Läks aeg, ning oli lõpuks vanust
Ei enam laual emalt sooja leiba
Läks aeg, sain teada armu valust
Ei unistus mind enam siit või leida
Kuid sääl ta seisis, käed rüpes, juuksed sassis.
Nüüd meenus kõik, mis peas kord sündis.
Ja sääl ta raius ja vaidles ja vassis
Vajas veendmist mees, kes tööpõldu kündis
Nüüd rännuteel ma seigeld, üle aasta
Ja näinud riike siin, ja sealpool raba
Ja tagasi ei enne hetkekski, ma vaata
Kui tean, mis leidub iga mere taga.
Soov
Mõtted, minge eest,ma proovin soovi soovida,
mis tuleb minu seest
ja palub end proovida.
Saavad mõtted segada,
kui peaksid olema loojad?
Jätavad soovid lebama,
selle asemel, et midagi luua.
Soovi võlu on piiritu,
nii nagu mõtete mängud.
Õnnestumiste rada ikka rivitu,
mille vahel kahtluste võrgud.
Mõtted, minge eest,
ma proovin soovi soovida,
mis tuleb minu seest
ja palub end proovida.
See soov on lõpmatu,
ääretu ja energiat täis.
Mis teeb minust kartmatu,
võitmatu, just kui näib.
Tänu
Mõnikord on tunne mul,et olen juba läinud...
Sest et nõnda pika tee
olen maha käinud.
Äsja oli juudi juubel,
nelikümmend neli,
õnnitlusi saatsid sõbrad,
tuttavad ja veli...
Kõige rohkem pakub aga
pinget minu pere:
olen andnud neile oma
eluloo ja vere -
nemad mulle unistusi,
lootusi ja usku,
mis ka ainult vaimuna
mu südamest ei kustu!
Tütre kõrval
Oma tütre kõrvalkasvad suureks.
Oma poja pärast
õpid paiks.
Naine oled alles
mehe juures -
ah ära oota, kuni
ta su naiks!
Oma isalt mõõdud
võta vara.
Oma emast hiljem
saad sa aru...
Hooli, kuni hoolida
on antud,
sest elu - see ei anna
ajavaru!
Kevad koputab
Kevad tasa koputab,vihm päiksesilmad loputab.
Siis lumememm reisima läheb,
öö taevasse riputab tähed.
Tuuleke kevade lõhna kannab,
päike soojust juurde annab.
Lumehangedest tekkinud ojad,
okstel pajukassipojad.
Sinilill ärkab ja pilgutab silma,
karupoeg uudistab kevadist ilma.
Aias vilistab kuldnokapaar.
õhus liblika lennukaar.
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, juba
ootan sind.
Vaata ringi,
nurga taha.
Kiika alla,
päris maha.
Ehk olen sinna
pillatud.
On suhted tihti
sillatud.
Võid püüda,
hüüda, proovida.
Ja lõpuks
ainult soovida.
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, keegi
ootab sind.
Sa oled seal,
siin
olen mina.
Me hetki loeb
suur taevasina.
leia mind.
Usu, juba
ootan sind.
Vaata ringi,
nurga taha.
Kiika alla,
päris maha.
Ehk olen sinna
pillatud.
On suhted tihti
sillatud.
Võid püüda,
hüüda, proovida.
Ja lõpuks
ainult soovida.
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, keegi
ootab sind.
Sa oled seal,
siin
olen mina.
Me hetki loeb
suur taevasina.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 09.04.2016 10:35 | Otselink Otsi, otsi, leia mind. Usu, juba ootan | Saada e-kaardiga
Naine
Lõi Looja Maale kord naise,pilkupüüdva ja ebamaise.
Talle hoolikalt valiti silmi,
et neist ei peegelduks pilvi.
Sai naine puusad ja rinnad,
mis meeste jaoks läinud on hinda.
Sai talje tal nõtke ja peen
ning parajalt nutikas meel.
Said käed talle õrnad ja hellad
ning hääl nagu kirikukellal.
Kui kõnevool lüüakse valla,
jääb mees selles kindlasti alla.
Sai ka südame sooja ning suure
ja kutsuvalt magusad huuled.
Sai voolujoonega jalad,
mis kaunid ja kindlad, kui talad.
Kuid aastaid on palju sest läinud
ning muutused üle siit käinud.
Soovib naine nüüd olla, kui mees,
igal pool aina parem ja ees.
Kuid, kui Looja naise kord voolis,
tahtis olevust sellist, kes hooliks.
Kes looks pere ja sünnitaks lapsi,
kes ei suitsetaks ega jooks napsi.
Kes ei vannuks meestega võidu,
kes ei vallandaks enesest sõimu.
Kelle kohta saaks öelda - NAINE,
sest on õrn ja nii ebamaine ...
Tere kevad!
Taevas täis on päiksekulda,põllud mustendavat mulda.
Kevad tuli - tungis õue,
rõõmsaks tegi meie põue.
Metsas loomad liikvel läinud,
siga põldu „kündmas“ käinud.
Metsis kaaslast otsib kiivalt,
kured armatsevad siiralt.
Võsast paistab kitsekari,
tedrel püsti punahari.
Rästik vingerdamas rohus,
märku andes juba ohust.
Paiseleht end kauniks peab,
metsaveerel joondu reas.
Sinilillgi mõõtu võtab,
nina välja pistma tõttab.
Lumikelluke nii hellalt,
tuules kõigutamas „kella“.
Pajukiisud armsalt pehmed,
valendavad põõsaehted.
Kajakas see valjult kisab,
pulmamöllus häält vaid lisab.
Kasvab seen ja krooksub konn,
kevad nõnda kaunis on.
Pere
Minu pere on parim,sel puudub ravim.
Armastan teid,
see on hea leid.
Soovin teile ainult head,
ma tean, et teile ei meeldi mu vead.
Palun, andestage mulle,
see teeb head ka sulle.
Mõelge mu peale,
ning sellele reale.
Ma ei unusta teid
ega teie meid.
Iga liige on vajalik,
iga pere on vajalik!
Armastage oma peret,
nii tunnete ennast tervelt!
Tore sõprus
Haldjatele salailmaselu võlujutte vestab.
Olgu raske neil või kerge -
sõprus igavesti kestab!
Õieistmel unub rutt,
mõnusasti veereb jutt.
Jäägu osa saladusi ainult meie vahele.
Mõned naljad mõistetavad on vaid meile kahele.
Sõber
Kui sõber kukkus, haiget sai,siis lohuta ja tee ka pai.
Kui ikka nuker on ta meel,
võid kalli-kalli teha veel,
Kui ei lohuta ka see,
siis oma kompvek pooleks tee!
Hellus ja õrnus
Hellust ja õrnust on kõigile vaja.Õnnel on sageli segased rajad.
Päevi on halbu, päevi on häid.
Las tänane rõõmsamast rõõmsam Sul näib!
Kevad saabumas
Pärast pikka pimedust,lumehangesid ja külma karedust.
Krookus mullast välja tõstab selga,
üldse enam külma ei pelga.
Kevad on saabumas
ja tuuletormid vaibumas
Kuula
Kuula hääliMis ümber sul kostuvad
Meenuta mälestusi
Mis vähehaaval kustuvad
Mõista unistusi
Mis sügaval sinus elavad
Takista mõtteid
Mis rõõmu sinust neelavad
Väärtusta neid
Kes alati sinust hoolivad
Hinda neid
Kes mustast päikese voolivad
Ära kunagi loobi
Nendest mälestusi tulle
Meenuta neid
Kes kallid on sulle.
Pesupäev
Täna on pesupäev, täna on pidu,kodu on täis täna kausside ridu.
kaussides leos on mu püksid ja särgid,
ema on kuri ja kõigiga kärgib.
Lippan ma sabas tal paljas kui porgand,
ema mu sussidki likku on torgand.
mõtlen, et mis ma siin niisama kollan,
minust ju ka mingit kasu võiks olla.
Lähen ja lükkangi poti pealt beebi,
poti sees vahule loksutan seebi.
puhun siis potti ja sealt tõuseb mulle
üles ja ümber ja silmagi mulle.
veel korra puhun ja terve me tuba
seepi saab täis – oma toas oma luba.
pea kogu lagi ja lamp särab seebist,
puhtaks me seinadki saavad tapeedist.
lõpuks ma poti koos seebise veega
põrandavaibale kummuli keeran.
lasen seal liugu ja nabani nalja
liust saan, mis libe on aknani välja.
nüüd alles olla võib rõõmus ja rahul,
ema ja seep kui on ühtlaselt vahul.
Linnupuu
Metsas elab metsapuulinnas kasvab linnapuu
linnapuu on teisest puust
ta ei ole lihast-luust
ta ei ole lihtsalt puu
vaid on hoopis linnupuu
linnupuu on linnu kodu
oksad justkui majal rõdud
ritsik, rästad, lepalind
vindid, västrik, punarind
ladvas sajad tiivapaarid
teevad kõrgeid lennukaari
siutsud, säutsud, laulusirin
sekka vaikne vilin-pirin
õhtuks vaikib laulupuu
vakka jäävad väsind suud
aga päiksetõusu hakul
nagu oleks tuli takus
laulukoorid värske hooga
tervitavad uue looga.
Kuidas muuta elu
Kuidas muuta oma elujärjest paremaks?
Seda nagunii ei muuda –
lähed vanemaks…
Luulevormis klõbista
sõbrale üks meil…
Minul juba hakkas parem.
Kuidas läheb teil?
Kallis ema
Emme, mul ei ole Sulle anda õiget nime…Oled minu elus nagu kõige kaunim ime.
Kingitust, mis Sina väärid, ilmas lihtsalt pole –
aga minu kallid on ju parimad, eks ole!
Päiksega
Sulan ainult soojaga,armastan koos Loojaga,
rõõmustan koos päiksega –
suurega ja väiksega!
Noorussäde
Tulist meelt ja erksat hinge,las need aastad teevad ringe.
Hoia noorussädet ikka,
siis eluteed võid käia pikka.
