Kasutaja pistik lisatud luuletused ja salmid - leht 47
Jaga oma maailma
Näita mulle uut maailmaSeda mis asub su südames
Sest üle köige tahan sinna
Sest eksisteerin teeseldes
Köik valikud vöivad viltu minna
Kuid jääb see mis elab sinu sees
Tahan vaid tunda su huulte pinda
See see valik on sinu ees
Lihtsalt tahan kuuluda sinna
See maailm sinu südames
Palun anna mulle vöimalus
Luban et kasutan seda targalt
Sest ilma sinuta on maailm nii vöimatu
Ja sind kaotada ma kardan
Me leiame koos armastuse
See maailm kus puuduvad vöimatused
See koht, me kahekesi selle asukad need
See koht eksisteerib vaid sinu sees
Otse sinu südames
Teretulemast kolmandasse dimensiooni
Teretulemast kolmandasse dimensiooniKoht kus ainus mis loeb on meie tunded
Koht kus pole sirgeid jooni
Vaid läbi tähtede lõppmatusse sa lendled
Tere tulemast maailma
Kus elu on muretu
Lihtsalt kerkid üle taeva
Ja kellegile sa ei kuuletu
Teretulemast osooni
Kus sü süda on vaba
Kus seadused eiravad relatsiooni
Ja sa saad ise valida rada
Nüüd me elame kolmanda dimensiooni alguses
Sest elus peitub õnn
Kas sa näed neid tundeid valguses?
Kas tunned mida tähendab rõõm?
Lisas: 52eiko | Lisatud: 17.10.2016 17:20 | Otselink Teretulemast kolmandasse dimensiooni | Saada e-kaardiga
Armastatud tütarlaps
Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin!Su liikmed lõhnavad kui noored valged kased,
mis oma ladvastikud peitnud uduloori.
Ning omi sädelevaid õlgu, rindu noori
sa läbi värisevi lehi paista lased.
Ja vaade selge sul kui kaljust karglev läte,
mis ripsmeilt vuliseb kui pehmest lepavõsast,
sääl joomas käisin ma kui lõo, kes eksind pesast,
uus elu vulas mul sääl üle pää ja käte.
Videvik
Tuul hingab raskelt, lõõtsub vana park,oktoobritaevas õhkab halli kadu.
Käin üksi mõtten linnaveerseid radu
kui haige, kõigist unustet monark.
Alt orust vabrikute kajab hõik,
suits üle linna viirastub kui madu.
Täis rõskust haiseb kuskil viinaladu
Ja kostab joomarite kisa võik.
Een udumärjalt hingavad alleed,
all jalge määndub lehti koldne sadu.
Siit varsti algab hämar, kauge padu
ja harvenevad sünkjad puiesteed.
Üks küsimus mind roosterõskelt sööb:
pean minema siit pargist viimaks kuhu?
- kas jälle linna nõgimusta suhu,
kust valgus ropp mul' vastu silmi lööb.
Ehk sinna, kuhu verstatulpe traav
kaob keset soode vesihalli rodu,
kun tukkuv hämarik mu nukker kodu
ja surisängiks avar maanteekraav.
Sääl roheliselt uinub videvik,
ööd päivile kui vaimud sarnanevad.
Ei päri keegi, miks nii hall sääl kevad,
miks tali sääl nii lumine ja pikk.
Käin üksi piki hämarat alleed,
all jalge sügislehti koldne sau.
Oktoobritaevas halli laotab kadu
ja tuuled mühavad kui kauged veed.
Uni
Öötaevas sätendab kuu hõberoos,lööb sädelema vete jahe viru
kui lilleväli sinimustas voos.
Tuul tiibu laotab, unine ja vilu.
Siis lennuks minu vaimgi tiivustub
kuupaistel, läbi kroonilise une.
Mu templivare äkki kirgastub:
leek särab altarile puhken tule.
Sääl võlvistikus voogab magus aur
ja vahelt rooside mind valvab Jumal.
Ta pilk on tasane kui õhtulaul,
sest puhkevad mu põsed aokumal.
Ah, vastuhelk see on vaid helge kuu,
vaid sädelus vee haigutavas neelus!
Pilv hõberoosi kurku neeland ju...
Ööpime endu'ine vee ahnes keerus.
Õhtulaul
Enam päikse kuldsest lõõsastpunut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.
Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?
Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt.
Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.
Magaja
Võib-olla peitub mus päike.Võib-olla kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.
Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.
Ei riiva mind kõduingel
ka sügaval liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.
Ja unekollile kõrri
ei krampu enne mu käed,
kui variseb Altmaa värav
ja kaheks kukuvad mäed.
Ärata mind
Ärata mindÄrata mind
Igavesse unne langemast
takista mind.
Ärata mind
Ärata mind
Ma vajan sind nii
kuidas saaksin ärgata
kui sind pole siin?
Korra avasid mu silmad,
ühe korra ava veel.
Kui ka korraks mind sa mõistad
on vaba su tee.
Ärata mind
Ärata mind
On rasked mu silmad
koorem raskem mu sees.
Ära uinu minuga
sinu kord ei ole veel.
Ärata mind,
ärata mind,
kasvõi korraks
ärata mind.
Koduigatsus
Öine lumesadumatab lume alla
pikki metsaradu.
Lumi põlvini,
ja mu pilk
ulatub taeva võlvini.
AK47 mul käes,
hinges kodu igatsus,
ma istun sõjaväes.
Kes sa oled?
Anna mulle üks hetk,et saaks näidata,
kes ma olen.
Ma pole see,
kes sa arvad olevat.
Ma pole ka see,
kes sa tahaksid, et ma olen.
Parem astu ligi
ja see hetk ,
viib sind vastuseni,
kes ma selline olen.
Vaikus ilma muusikata
Vaikus on muusika,millel puudub heli.
Muusika nagu mängiks,
aga kuulda pole häält.
Kuulan, aga ei kuule,
siin vaikuses mida vaja.
Ainus mida on kuulda,
on mu mõtete kaja.
Seda kuulen ainult mina,
mida mõtestama hakkan samal ajal.
Sinu pilk
Su pilk on lummav kui tähistaevas,see sütitab leegid mu südames,
see tunne toob sooja lõputus külmas
ja annab valgust ses pilkases pimeduses.
Ma ikkagi ootan sind
Ma ikkagi ootan Sind - sest Armastan!ja ikkagi igatsen Su järgi - sest hoolin!
ja kuigi see kõik teeb haiget vahel!
enda ellu vaid Sind ma soovin!!!
ja Ma Armastan Sind Kallis!!!
Maagilised uued õpetajad
Sattusin ühte kooli,kus õpetajaid palju.
Uued ja tundmatud,
kurjad ja leebed.
Tunnis kartsin ma olla,
äkki ei meeldi ma neile.
Nägin, siis ma imet
uue õpetaja maagiat.
Maagia teel tuttavaks sain kooliga,
kukkusin ümber tunnis tooliga.
Õpetaja muretsema hakkas
ja valu siis lakkas.
Olen õpetaja maagiaga rahul,
siis ilmus välja võimas kahur,
mis tulistas maagiat
ja peletas halva.
Kui kord lõpetame kooli,
siis igatsema, jääme sõpru häid.
Õppimine kohustuslik oli
ja nädalapäevad täis.
Aeg ei peatu
Palju aastaid on möödas sellest kui olin väike,lapsepõlv on aeg, mis talletab mällu käike.
Minu jaoks polnud tähtsust sõnal " mood",
see mis ema kätte tõi, tuli selga panna nagunii.
Hilbud seljas õue tõttasin,
õde mulle järgi ruttas.
Õnneks polnud rohkem vaja,
kui värske õhk ja mängumaja.
Koos meil oli lõbu laialt,
isegi kui ema meid rajalt peatas.
Ema arvas, et meid ta keelata suutis,
aga kohe kui pea keeras,
siis meie suunda muutsime.
Naersime ja kiirustasime eest,
nägime kuidas ema vihast kees.
Jäädavalt südames
Oled alati minuga,kannan sind oma südames igalpoolOled läbistanud minu hinge kui äratav piksenool
Ei soovi muud,kui vaid veeta sinuga oma aega
Sa oled imeline,maailm ju peatub kui sina naerad.
Las puhuda tuuled,las tormab maailm ja äike
sest kui oled minuga,särab alati taevas päike.
Öeldes et armastan sind,sellest iial lihtsalt ei piisa
Mu tunded on piiritud kallis,tea et olen siiras
Ära lahku kunagi,sest olen liiga õrn veel
Ära lahku kunagi,sest kardan kukkuda ma kõrgelt
Armasta mind palun lausu et nii sa teed
Armasta mind ja näitan mis peidus minu sees
Ning ära muretse,meil on maailmas aega veel
Sest eal siit ilmast ei lahku sina,minu taevake
Maailm on see ja sina kõnnid selle kõige ees
Maailm oled sina ja sina vaid see õige tee
Luban olla sinu,ei iial väsi seda kordamast
Kuidas minu väike süda,ei lakka sind armastamast
Luban olla sinuga siis,kui see tolm vaibub
Luban olla sinuga siis,olgu tervis või haigus
Ei lahku sinu juurest eales,ei lahku ma iial
Ei ükski sinu mure,ei tule olema minule kunagi liiast
Ma tahan olla sinuga ja ma tahan et sa seda näed
Ühendame oma armastuse väed ja kõnnime läbi maailma käsikäes
Tahan sinuga olla,tahan tuua sinule taevatähed
sest sõnadest ei piisa,nendest lihtsalt jääb väheks
Saadan sinuni,oma suudlused selles külmas tuules
lootuses et minu soe paitus,leiab sinu kaunid huuled
Tahan olla sinuga lähedane,nagu saabas ja paelad
Soovin vaid rippuda oma armastusega sinu kaunil kaelal
Igapäev kui sinust unistan,seisan taas sõnatuna
Sest minu südames on vaid üks koht ja see on sinule hõivatuna
Mõte sinust,suudab muuta päeva kauniks ööks
Inglike,su ilu minu hinge seest ju sööb
Ja minu rinnust oled rebinud minu südame
vahet pole,see tuksub edasi sinu ikka veel ja veel.
Sa oled minu kuu,minu tähed,minu taevas
sa oled minu printsess viimas minu viimsed vaevad
Ära nugrutse kunagi,sa oled minu hinge sisar
kui märjad sinu silmad,voolab ka minu põsel pisar
Läbi selle pimeduse alati sind edasi saadan
Sa oled minule,kui preestrile tema püharaamat.
Ära istu nukruses,printsess ära eales sa muretse
Sest koidab see päev,mil meie südamed kohtuvad veel.
Võin kaotada oma jalad,võin olla täiesti pime
Võin kaotada oma mõistuse aga ma ei unusta iial sinu nime !
Õnne
Õnne taskusse ja põue,õnne tuppa ja õue.
Kas on olemas...
Kas on olemas sõpru,Kes meid kasutavad?
Kas on olemas sõber,
kes vigadeta?
Kas on olemas pahandust,
mis lõppeb halvaga?
Kas on olemas koera,
ilma sõbrata?
Ära hülga sõpra,
kui ta hädas.
Ole talle toeks,
heas ja halvas.
Igaüks vajab kedagi,
kelle najal nutta.
Ta loodab, et tal on keegi,
kellele mure jätta.
Sõprus ei piira vanust
vaid kurbust.
Kui keegi pole piisavalt tugev,
see on andeks antav.
Sa olla võid sõber vanemaga
või mõne nooremaga.
Kasvõi pigemaga
või lühemaga.
Pole olemas sõpra,
kes hülgab.
On olemas vaenlane,
kes vihkab.
Sõbrad ei ütle hüvasti
vaid nägemist.
Sõpra on lihtne kaotada,
aga teda tagasi on raske võita
Kõnnitud sammud
Ma kõnnin sammu,mida olen juba käinud.
Sest kunagi ammu,
mul elu siit läinud.
Aega, mida ei saa tagasi,
lapsepõlv, mis maha magasin.
Aga kas tahangi tagasi?
Elu läheb ju edasi.
Eks ma varsti proovin uuesti
Vaatab, kuidas välja tuleb.
Elu
Mis on meie mõte,mis on meie missioon,
kui vajalik on lõke?
Kas tulevik on me visioon?
Kas me vajame teisi,
või piisab ka endast.
Tahad kodu või reisi,
või pilte iseendast?
Äkki elu on minevik,
kuid nägevus on tulevik,
sest tegelt puudub olevik,
see on Võsu alevik.
Kas sa lihtsalt töötad,
ei mõtle elu peale.
Paar koni ära suitsetad,
naeratad sellepeale.
Aga vaata taevasse ja mõtle
me pole siin ainukesed,
niiet võta kätte ja ütle,
et sinus peitub universum.
