Kasutaja pistik lisatud luuletused ja salmid - leht 44
Hingedeaeg
Ja sõigi tuli tahi äranii märkamatult jäi mind üks
Su nime taha süütan küünla
ehk siis ei jää nii hingetuks.
Kui oli hing ja oli tuba
ma tahtsin olla rohkem veel
ei küsinud ma iial luba
ma lihtsalt olingi.. vaid see..
mu käigud mõistmatud
ka endal
on sammud lühikeseks jäänd
nüüd kõnnin.. hingede alleel..
Minu jõulud
Jõulud jälle kätte on jõudmas,just kui mehike järvel sõudmas.
Isegi maha sadanud on lumi,
ning keegi pole enam kuri.
Tänavad rõõmsaid lapsi on täis,
sest jõule igas paigas näib.
Kõik suures jõuluhoos,
kinke ostavad kõik koos.
Need tulevad parimad jõulud,
kui vaid kohale nüüd jõuaks see.
Põhjatuul
Tuul põhjast andis maru,Torm tantsis vahusel veel.
Peksis miinusesse õhu,
Vaibus õhtu eel...
...ja maalis kividele jääkristallid,
Härmahõbedaga kattis mastiraa.
Vesi hangus hülgehalliks,
Kus põimis kokku mere, maa.
Jõululootus
Praegu vihmana on sadu,halli ilma pime päev.
Päike tõustes juba kadus,
kuuga ühendanud käed.
Aga ootan lumist aega,
talvist pööripäevaööd.
Justkui taevas valge laega,
külmalilled vetevööl.
Ja siis loodan endamisi,
naeratavaid silmi häid.
Jõuluime saladusi,
laste soove täituvaid.
Mu ainus
Su silmad,need on kui ainus särav pärl põhjatuis
ookeanis, mis valgustab teed tema
kallimale, kes on sinna jõudmiseks
nõus ületama pikimaid maid mida
elales kõnnitud ja vastu astuma oma
suurimatele hirmudele.
Kuid sellegi poolest ei tasu kaotada
lootust ega usku, tuleb olla tugev
ja üle saada igast probleemist ja
takistusest, mis esinevad teel, teel
oma armsaima ja kallima inimese
südamesse, kuna tema nimel väärib
iga samm riskimist ja loobumist,
kasvõi kõigest.
Töökad sellid
Päkapikud Niks ja Naks,üks neist peen ja teine paks.
Jõuluvana tublid sellid,
abistavad, kui neid tellid.
Kühveldavad õues lund,
siis, kui taat veel kaemas und.
Ahju toovad kasehalge,
kuna ilm on väljas karge.
Siis, kui pudrupott on tulel,
Niksil - Naksil veel üks mure.
Süüa ootavad ka põdrad,
jõuluvana hoolsad sõbrad.
Kõht on täis ning tuba soe
ehk nüüd laste kirju loeks.
Vaataks, mis neil kingisooviks
ning siis soove täita prooviks.
Jõulueelne aeg neil kiire,
aina tehes vilkaid tiire.
Vaja jõuda siia - sinna,
külakohta, suurde linna.
Jõuluootus
I adventEsimene küünal süüta täna,
et saaksid jõuludeni ajakulgu saata.
Ja loota võib, et selle säras
me mõtted kohtuvad, kui vaatad....
Advendiaeg
Aina lähemale Jõulul,aina ärevamaks meel.
Aga meie siin nii nõutud,
miks ei lumi tule veel?
Päkapikul vihmast märjad,
punasaapad, mis tal jalas.
Ustel vettind jõulupärjad,
meel on kurb, me aina halaks.
Täna küünal laual läida,
hoolimata ilmast rõskest.
Küllap see ehk hinge täidab,
miskit head ka pista põske!
Päkapikk ja ingel
Päkapikk ja ingel teel on jõulu ööltalveöösel vingel nad on ikka tööl.
Üks su sussidesse maiustusi toob
teine südamesse jõulurõõmu loob.
Päkapikk ja ingel
Päkapikk ja ingel teel on jõulu ööltalveöösel vingel nad on ikka tööl.
Üks su sussidesse maiustusi toob
teine südamesse jõulurõõmu loob.
päkapikk ja ingel
päkkapikk ja ingel teel on jõulu ööltalve öösel vinge nad on ikka tööl
üks sussitesse kingitusi toob
teine südamesse jõulu rahu loob
Mul on sõber
Mul on sõber jah see on sõbermu sõbra sõbral on sõber
Jah see on tema sõber..
mu sõbra sõbra sõbral on sõber..
jah see on tema sõbra sõber...
Õiglane päkapikk
Peres on vennaksed Jass ja Juss,üks neist neljane, teine kuus.
Aknale pandud sai poistel suss,
sest kätte jõudmas on jõulukuu.
Jassil süda täis valu ja tuska,
vennal suss on laiem ning pikk.
Jussile rohkem komme ehk suskab,
öösiti külas käiv päkapikk …?
Hommikul kiiresti susse kaes Jass,
ükshaaval kommid kokku ta liitis.
Polnudki rohkem komme saand Juss,
poiss oli rahul ja kääbikut kiitis.
On päkapikk igati õiglane mees,
ei ta teinudki vendadel vahet.
Kahtlust ja kadedust enese sees,
hindas Jass, aga väikeseks paheks.
Töökad sellid
Päkapikud Niks ja Naks,üks neist peen ja teine paks.
Jõuluvana tublid sellid,
abistavad, kui neid tellid.
Kühveldavad õues lund,
siis, kui taat veel kaemas und.
Ahju toovad kasehalge,
kuna ilm on väljas karge.
Siis, kui pudrupott on tulel,
Niksil - Naksil veel üks mure.
Süüa ootavad ka põdrad,
jõuluvana hoolsad sõbrad.
Kõht on täis ning tuba soe
ehk nüüd laste kirju loeks.
Vaataks, mis neil kingisooviks
ning siis soove täita prooviks.
Jõulueelne aeg neil kiire,
aina tehes vilkaid tiire.
Vaja jõuda siia - sinna,
külakohta, suurde linna.
Meie papsid!
Kuigi juba ammu ma ei usu naiste kära,siiski meiekandi papsid talvel käivad ära.
Mõni otsib kadund noorust, mõni korgisuud,
mõni kohe eksib ära päris mitu kuud.
Juhus
Kui sügispuudelt langevad lehed,kaovad suvised suhted, juhuseks ja mehed.
Nüüd ta ärkab kell kuus,
kohvivee paneb keema,
hambahari suus.
Juuksed veidi sasises krunnis.
Ja jälle 10 kuud
istub ummikus
hommikuses tipptunnis.
Roolis trükib telefoniga chatis,
sobrab kõrvalistmel käekotis,
ah, seal ongi huulepulk,
mida ta otsis!
Meigib kiiruga;
teine käsi on roolil,
teine pilk esiaknas,
teise auto pidurituledel,
ja mõtted töömuredel…
Loodab, et riidepoodi
ei tule jälle mõni klient
püüdes vaid pugeda tema voodi.
Suvi on möödas, korralik on ta nüüd,
loeb raamatuid, käib teatris.
Mineviku ees ei tunne süüd.
Tööl voldib riiulile särke,
tõstab suuruse järjekorda,
naeratab kõigile klientidele,
kes ei lähe talle korda.
Tuleb mees,
tahab särki, ei tea mis number,
kuid tahab hea näha välja.
Tüdrukul kunagi oli ta number.
Nüüd mees viib abikaasa välja.
Neiu soovitab, müüb,
tuttav on see keha.
Suvi on möödas nüüd.
Ta üritab nägu teha,
et ei tunne seda tüüpi,
nimega Vallaline Olen,
kes suvel pakkus Pärnusse küüti;
ja tüdruk vastas „jah, tulen“
ning siis juhtus veel muudki.
Nüüd teeb, et ei tunne
ja peab seda juhuseks,
et suvel lihtsalt juhtus…
Juhtus juhuseks.
Juhus
Kui sügispuudelt langevad lehed,kaovad suvised suhted, juhuseks ja mehed.
Nüüd ta ärkab kell kuus,
kohvivee paneb keema,
hambahari suus.
Juuksed veidi sasises krunnis.
Ja jälle 10 kuud
istub ummikus
hommikuses tipptunnis.
Roolis trükib telefoniga chatis,
sobrab kõrvalistmel käekotis,
ah, seal ongi huulepulk,
mida ta otsis!
Meigib kiiruga;
teine käsi on roolil,
teine pilk esiaknas,
teise auto pidurituledel,
ja mõtted töömuredel…
Loodab, et riidepoodi
ei tule jälle mõni klient
püüdes vaid pugeda tema voodi.
Suvi on möödas, korralik on ta nüüd,
loeb raamatuid, käib teatris.
Mineviku ees ei tunne süüd.
Tööl voldib riiulile särke,
tõstab suuruse järjekorda,
naeratab kõigile klientidele,
kes ei lähe talle korda.
Tuleb mees,
tahab särki, ei tea mis number,
kuid tahab hea näha välja.
Tüdrukul kunagi oli ta number.
Nüüd mees viib abikaasa välja.
Neiu soovitab, müüb,
tuttav on see keha.
Suvi on möödas nüüd.
Ta üritab nägu teha,
et ei tunne seda tüüpi,
nimega Vallaline Olen,
kes suvel pakkus Pärnusse küüti;
ja tüdruk vastas „jah, tulen“
ning siis juhtus veel muudki.
Nüüd teeb, et ei tunne
ja peab seda juhuseks,
et suvel lihtsalt juhtus…
Juhtus juhuseks.
Saarevaikuse haiku
Mul meeldib vahestsilmitseda kibedaid
kadakamarju.
Ja mis siis?
Värske kevadtuul nii korraks riivas minu juukseid.Magus toomingate lõhn ta puudutusest maha jäi.
Pea laiali ja mõtted puha lennus
igatsus su järgi minu osaks sai.
Kui igas minu hetkes püsis ootus
magus toomingate lõhn mu juustes hõljus ka veel siis.
Paitas hinge, kui silmist kadus lootus;
kui mu armuavaldusele vastasid „ja mis siis?“
Toonid
On silmade toone mitmeid,kuid mida nad kostavad siis?
Kas värvus meil midagi ütleb
või rahvasuu räägib vaid nii?
On pruunid sügavad - kaunid,
tihti rosinaiks kutsume neid.
Kuid mõnel ei meeldi - neid taunib,
sest ei kõlbavat pruunsilmne peig.
Paljud endil on sinised saanud,
ei nad „sinisilmsed“ seepärast.
Nende sinasse ükskord kui maabud,
siis ei ennast küll tunneks vist ära.
Neis sa upud, kui merelaineis,
saad tiivad, kui lind taevavõlvil.
Sealt saad luuleridadeks ainest,
tundes värinat hinges ja põlvis.
Naistel rohekad silmad müstikat täis,
meestel meeldimas tihti see toon.
Kes neid kelmikaid silmi värvimas käis,
kes küll rohesilmsed on loond?
Hallid silmad meil rääkimas paljut,
neis on tasakaal, elujõud, rahu.
Nende värv on kui paesel kaljul,
neisse soojust ääretult mahub.
Kuid, kas saame me ikka öelda,
et silmade värv määrab kõike?
Eks püüdke selgeks see mõelda,
tehes elatud ellu nüüd põike …
