Kasutaja pistik lisatud luuletused ja salmid - leht 39
Kui kuu unistab
On kivid, on meresVesi, lained on meres
Liiv alati seisab vee ääres
Linnud tavaliselt ka taeva ääres
Seisan siin ja ootan
Kui tuul ma hoogu võtan
Vee lainesse puhun
Vastu kive lained uhun
Seisan siin ja mõtlen
Kui päike ma põletan
Liiva kuumaks soojendan
Lindudele erksalt helendan
Mõtlen ja ootan
Et oleksin kui torm või suvepäike
Et oleksin taevas hoopis maru äike
Mitte kuu mustas pimedas nii väike
Võlusõnad
Kui hommikul sa ärkad,siis teisi tervita.
Häid sõnu ütle-märka,
neid hoolsalt levita.
Kui head sul soovitakse,
siis täna kindlasti.
See näitab halba taset,
kui sest ei hooligi.
Meist keegi ju ei taha,
et oled tühi koht.
Ei tänu nõua raha,
ei kaasne selles oht.
Miks aga tihti nõnda,
et ununemas „tänan“?
Miks teisi siis ei hinda,
et oleksid veel kenam?
Laps, kes ootab suve
Päike teeb kullerkupule pai,aasta meil jällegi otsa sai.
Varakevad viis jää ja viis lume,
lapsed meil ammu on ootamas suve.
Lepatriinudel vaja ju lugeda täppe,
eelnevalt selleks tarvis puhata näppe.
On laulud kõik lauldud ja otsas on värvid,
puhkust vajavad melust lastegi närvid.
Mõni saab maale ja mõni jääb linna,
mõni saab isegi reisile minna.
Kuid kui vahtrapuu all kirjud lehed on maas
me väikesed sõbrad – siis kohtume taas!
Segadus hinges, kallis
Mõtted tiirelevad ümber pea,küsimustele vastuseid ei tea.
Silmad maani vett on täis,
veri kiiremini ringi käib.
Süda peksleb rinnus nagu hull,
tuju kahjuks hetkel on null.
Tuulgi teab,et piinleb mu hing,
kui sa vaid teaksid,kuis armastan sind.
Ei päikest mu aknast sisse paista,
kallis,tule ja mind aita.
Su soojad kallistused,põsemusi,
ma luban,enamat ma ei küsi.
Sooviks vaid seda,et saaksin olla seal,
oh kallis,kuis sa vaid teaks.
Mu hing piinleb,tahab vabaks saada,
Palun lendle minuga kaasa.
Kingi mulle väärtuslik elu,
viimast korda : " ma pole su lelu " .
Kevad
Kostus lumiselt kingult,täna hella helinat …tuuletiibadel kandus ta minuni …
meenutas kevadiselt meeldivat oja vulinat ,
kuigi lund on veel rohkem, kui põlvini.
Mis hääl see oli,jäi mõtetes kumisema…
nii tuttavlik…tegi südamele hella pai …
kusagil aknavahel kukkus kärbes sumisema,
temalegi talveunest vist villand sai.
See helin nüüd minu rinnasees,
enam rahule jätta ei taha…
jääb hangeks kuhjunud lume sees,
jääpurikast tilkunud lohuke maha.
Iga pisimgi märgike looduses näitab,
enam kevade kaugel ei ole…
ka külmakraadides päikene paitab,
taanduval talvel suurt võimu pole…
Lasen helinal,tuuletiibadel toodud,
enda üle nüüd võimust võtta…
talve järel ,sest nii on ju loodud,
tuleb kevad…tule ja tõtta!
Kevad
Kostus lumiselt kingult,täna hella helinat …tuuletiibadel kandus ta minuni …
meenutas kevadiselt meeldivat oja vulinat ,
kuigi lund on veel rohkem, kui põlvini.
Mis hääl see oli,jäi mõtetes kumisema…
nii tuttavlik…tegi südamele hella pai …
kusagil aknavahel kukkus kärbes sumisema,
temalegi talveunest vist villand sai.
See helin nüüd minu rinnasees,
enam rahule jätta ei taha…
jääb hangeks kuhjunud lume sees,
jääpurikast tilkunud lohuke maha.
Iga pisimgi märgike looduses näitab,
enam kevade kaugel ei ole…
ka külmakraadides päikene paitab,
taanduval talvel suurt võimu pole…
Lasen helinal,tuuletiibadel toodud,
enda üle nüüd võimust võtta…
talve järel ,sest nii on ju loodud,
tuleb kevad…tule ja tõtta!
Igatsus nii suur
Olen sünge kui sind pole minuga,pisar voolab mööda põski alla mul,
mul on kuradima valus ja raske,
sest tunnen igatsust sinu järgi !
Oma tee
Vahel on vajaminna omateed
teiste tundeid mitte tallates.
Kaduda vaikselt ,
et keegi ei kuuleks
parem oleks kui keegi ka ei näeks.
Lihtsalt lasta minevikul minna,
et saaksid elada tulevikus.
Tere pere
Tere ütles pere kuigi terel polnud pere,aga kust saaks tere pere tundid muret noor pere.
Tere surfas internetis vastuseid seal palju letis,
keda võtta keda jätta lõpuks tere otsustas,
muremõted kustutas endale ma leian pere siis kui hüian tere tere!
Aastaga
Üht-teist muidugi on nähtud,üht-teist jäi kättesaamatuks ...
Aastaga üht-teist on tehtud,
see raiutud nüüd raamatuks.
Peitub üht-teist igas soovis,
et tervis vastu peaks ja närv,
et eestlane üksteisest hooliks
ning valge oleks jõuluvärv.
Üht-teist et oleks laual panna,
ning mõttetult ei hoobeldaks.
Ning oma südametes kanda,
üht-teist, mis kindlalt soojendaks.
Kodumaa ja emakeel
Eestimaal asub mu kodu,siin on ka suitsupääsukeste rodu.
Päike me nahka paitab,
suureks kasvada meil aitab.
Pilved on valged kui vatid,
metsas ei ela meil kratid.
Roheline on muru,
tuul silma ei aja puru.
Emakeeleks on meil eesti keel,
seda südames kannan kaasas rännuteel.
Ilusaid sõnu on emakeeles,
seda pean ma alati meeles.
Eesti keel me südamesse jääb,
ka siis kui me ümber kõik samasuguseks ei jää.
Sõbrale
Olgu igas su päevas päikest,isegi kui õues lööb äikest.
Jäägu igaveseks su südamesse headus
see on õnnevalemi kolmas seadus.
Olgu su mõistus sama särav
siis on iga värav su eluteel päral.
Vistel, vastel poisikene
Vistel, vastel poisikene!Ei vistel toassa istu,
Vistel istub vainijula,
Kükitab küla vahela,
Ootab linu laskejaida,
Kelgu peale istujaida;
Kes läheb liugu laskemaie
Selle kasku pikad linad,
Pikad linad, lahked linad.
Liugu ja laugu - Liugu,
laugu laste jalad,
Sia jalad ja vastla jalad;
Linad liuu laskejalle
Tudrad tuas istujalle
Hebemed eest vedajale
Takud taga tõukajale;
Kes ei tule liugu laskma
Selle linad likku jäägu
A'a alla hallitagu
Seina ääre seenetagu
Kes ei tule liugu laskma
Kasku kaske kaela peale
Õunapuu õlade peale
Niinepuu nisade peale.
Õnnesoovid
Õnne tänasteks tegudeks,õnne homseteks olemisteks,
õnne tuleviku toimetusteks!
Hüljatud tuba
Külm talvine tuul õues sasib oksi,Ei teagi, kas on igavene vist see?
Keegi võõras mu akna taga kopsib,
Küsib ta, et äkki lasen sisse veel.
„Pole toas ruumi“, ütlesin ma talle,
Ja ta pikalt otsis siis sissepääsu.
Lootis, et jõuab, nähes lumevalle,
Sisse veel enne, kui mu tuba jäätub
Pikka aega pole keegi viibinud
Toas mida täidavad ämblikuvõrgud.
Nii edasi minnes tuba plahvatab.
Kui tuleb keegi, kes varem hiilinud
Keegi kelle tuli tugevalt võngub,
Siis mu tuba täidab uus leek lahvatav.
Hüljatud tuba
Külm talvine tuul õues sasib oksi,Ei teagi, kas on igavene vist see?
Keegi võõras mu akna taga kopsib,
Küsib ta, et äkki lasen sisse veel.
„Pole toas ruumi“, ütlesin ma talle,
Ja ta pikalt otsis siis sissepääsu.
Lootis, et jõuab, nähes lumevalle,
Sisse veel enne, kui mu tuba jäätub
Pikka aega pole keegi viibinud
Toas mida täidavad ämblikuvõrgud.
Nii edasi minnes tuba plahvatab.
Kui tuleb keegi, kes varem hiilinud
Keegi kelle tuli tugevalt võngub,
Siis mu tuba täidab uus leek lahvatav.
Orja armastus
Ma käitun nagu polekski orinagu iial poleks teinudki tööd.
Kortsus kleidis paljajalu tulin,
sassis juuksed puudutamas vööd.
Sa arvasid, et petan sind tulles
justnagu oleks magatanud meest.
Ei teadnud sa, et töötan ka surres,
vaid maltsaga sind petan kõblates.
Ma ei saanud öelda: "Olen ori."
ja purustada vale rikkusest.
Nägin kuidas miski sinus suri,
nii palju haiget said mus pettudes.
Sa vangutasid pead ja lahkusid,
ma üksi tamme alla nutma jäin.
Kõik pisarad mu silmis ohkasid,
mu vale väärtus mulle selgeks sai.
Sellest õhtust sai öö ja ööst sai päev
rängalt töötasin põllul kui ori.
Tööpäev sai läbi, ma kõblas käes
räsitult su ukse taha tulin.
Sa avasid ukse, vaatasid mind
ja miski sinu pilgus sai selgeks.
Reetlikult punane oli su silm,
kuid su tugev käsi ukse sulges.
"Kuula mind ma olen kõigest ori!"
hüüdsin kloppides käega vastu ust.
Aknast möödus sinu tume vari,
kardin argsi selle tuules liigatas.
Ma tundsin - teispool ust su süda lõi,
sa libistasid kirja ukse alt.
"Sul kuulub mu südame ainuvõim,
sa oled mind igavest orjastand."
Nii istusime selg-selja vastu,
uks vaid lahutamas kahte hinge.
Kaks orja, igavene teenistus
ja hulk lõpuni mõistma mänge.
