Humoorikad luuletused - leht 10
Kärbsed
Kustutan tule, lambipirnis hõõgubmiski oranžikalt ja kustub.
Siin pimedas toas tunnen end löödult,
lendab kärbes aknaklaasi vastu.
Ma ei küsi, kas ta sai haiget,
sest peagi uuesti ta seda teeb.
Me, inimvared kõik igatsusest haiged
ja mõte sellest meid haigemaks veel teeb.
Me nagu kari kärbseid lendame
ja lööme end vastu teiste laotud seinu.
Ja mitte ainu - korduvalt leiame
end läbi elamas kord tuntud leinu.
Me sumiseda terve öö pimedas toas
ülimalt valjusti võime
mõistmata, kui naeruväärne olla saab,
teha end kuuldavaks püüe.
Kedagi ei huvita meie sumin,
nii valju kui vaikne ta on.
Viimaks isegi kaotame huvi,
kas keegi veel kuulamas on.
Käime sama rada nagu alati
pilkaselt pimedas öös,
kui enam lennata tahamegi
igatsus halvab,
jalust maha meid lööb.
Oma loll
Ehita oma lossitreppnii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui trepp
juhtub olema katki.
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja läeb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
Ükskord olin
Ükskord olid mul hirvesilmadja maailm täis muusikat.
Olid seenevihmased ilmad
ja magusad maasikad.
Oli mees, kes mind vahtis
ja laulis mul armuvandeid.
Ta mind meeletult tahtis,
kuid mul polnud tundeid.
Olid unetud ööd täis küsimusi
ja pikad päevad vastusteta.
Sõda täis iseendaga võitlusi.
Kas kirjutada või nõnda jätta?
Olid vaimud, kes lahti lasta ei lubanud
ja mõistus, mis ikkagi püüdis,
oli süda, mis ihkas armastust
ja ego mehe järele hüüdis.
Nüüd olen ma uus, kuigi punane,
sellest nii pea ma ei loobu.
Võib-olla veel kunagi kohtume,
kui olen taas muusikast joobund.
Kui mina hakkan luuletama
Oo, hakkan mina laulemaie,laulan ilma ilust ma!
Ja nüüd siin riimub "Maie"...
emm..võiks vist ilma riimita...
Aga ei! Mull' meeldib luuletada,
kirjutan ilust, mis on...ilus
ja siis kõigile kuulutada,
et...miski on veel...ilus!
Ja siis kolmas salm tuleb veel,
sest kõik on nii...ilus,
kõrvale võtan tassi teed,
tee on mõru, aga tass on...ilus...
Tühi luuletus
See luuletus ei ole mitte millestki.Armastusest see luuletus ei räägi.
Ei kõnele ei millestki, ei kellestki,
ei elust ega valust. Ega peagi!
See luuletus on kohe täitsa tühi!
Pole selles tundeid, ei kübetki, ei aimu.
Ei kurvasta see luuletus, ega silmi pühi.
See luuletus vaid jäljendab mu vaimu.
Üksainus piisk
Mulle kukus päheüksainus piisk,
kuid see tegi mu.
Läbimärjaks,
see kukus su vasakult põselt,
kui ma sind vaatasin.
Sa ütlesid: "Selle tõi tuul".
Mitte see, et ma ennast kaotasin.
Mitte see, et ma teadsin -
kõik mis jäi maha,
muutub nüüd
tühjaks ja paljaks.”
Algus
Seal, kus on lõpetatus lõppenud,ei saagi enam algus alata
ja kui on tuju vanast õppust võtta,
võib möödunu ka maha salata –
et oleks lihtsam jälle sinna minna,
kus algused on kokku tulnud ja
sind oodates on piduringi võtnud
ning mõtlevad, et nüüd võiks alata!
Johhaidii...
Kas ma olen valmisootama ja lootma,
andestavaid mõtteid
järjest juurde tootma?
Kas ma ikka tahan
lasta käsi rüppe,
kuniks sina jaksad
teha ka kord hüppe?!
Valgus-aastad vahel,
erinevad laed –
sihiks ülikoolid,
mõnel lasteaed…
Mina!
Mina olen ebapraktiline inimene,Elaks hea meelega ُõhust ja veest
Sest on esialgu tasuta neist esimene
Ja teist ei osta millegi eest.
Ma tahaks olla kunstnik, muusik, kirjanik,
Teha midagi ilusat, ennast ja teisi rُُõõmustada
Kuid mul puudub anne - selleks hädavajalik
Ning mul jääb üle vaid ilu tarbida…
Kuldne kesktee
Kui paras-kõrge on su lend,saad leiba alati.
Nii mõni keskelt - läbi - vend
ju pronksi valati.
Kui aga asud järgima
liiga kõrgeid ideaale,
pead virelema, nälgima,
või - sõitma välismaale.
