Humoorikad luuletused - leht 9
Liblika ilu
Taevas pilved liblika rahulikest kehajoontest,silmad valusad päikse kiire nooltest.
Otsin kujundeid, lootes, et sest taevast
äkki leian veel midagi ilusamat, kuid vaevalt.
Kui liblikas, kelle kujutlevat ilu ma näen,
puhkaks kas või korra oma tiibu siin mäel,
siis kogu maailma suur kadeduse mõõk
ta hetkega seal samas tiivutuks lööks.
Lapsepõlv
Kui ma olin väike,särasid nagu päike.
Tundsin rõõmu pisiasjadest,
sest sel hetkel polnud muresid.
Jooksin ringi nagu pull,
ema lausus selle peale: " sa oled hull."
Keerasin selja, et saaks korda saata veel ühe lolluse.
Õde näitas mis on äge,
mina olin vaimustuses ja karjusin: " Oii kui vägev."
Veidike on veel aega
Sa küsid, millest mõtlen?Olen salakaval ja ei ütle.
Sees sind miski närib,
seega kohe vastust pärid.
Ma vaatan sulle otsa , aga ikka veel vaikin
kuna ei saa öelda tõtt.
Raputad mind korraks,
et oma mõtetega maapeale tuleks.
Olles tagasi reaalsuses,
kuuled sa tõde,
mida kuuldes hakkad sa põdema.
"Porikas"
Hommikul, kui kodust lahkun,jätan aknad pisut valla.
Õhtuks kärbes tulnud pakku,
pugend peitu raami alla.
Toas on vastik kärbse sumin,
nõnda märku andes endast.
Otsin teda - olen kuri,
et see tüütus tuppa lendas.
Nüüd ta otsib talveks kohta,
et saaks soojas põõnata.
Kuid ta plaani ajan luhta,
lüües maha - piinata.
Linnupuu
Metsas elab metsapuu,linnas kasvab linnapuu.
Linnapuu on teisest puust,
ta ei ole lihast-luust.
Ta ei ole lihtsalt puu,
vaid on hoopis linnupuu.
Linnupuu on linnu kodu,
oksad justkui majal rõdud.
Ritsik, rästad, lepalind
vindid, västrik, punarind,
ladvas sajad tiivapaarid,
teevad kõrgeid lennukaari.
Siutsud, säutsud, laulusirin,
sekka vaikne vilin-pirin,
õhtuks vaikib laulupuu,
vakka jäävad väsind suud.
Aga päiksetõusu hakul,
nagu oleks tuli takus.
Laulukoorid värske hooga,
tervitavad uue looga.
Siilike
Ei läinud tema üldse poodi.Passis terved päevad kodus
ja tema ainult marke kogus.
Talle maitses väga nutella,
Ise vaatas ainult kella.
Rääkinud siis keegi,
et võiks teha keeksi!
Siil vaid vaatas keeksist pilte
ning luges seletavaid silte.
Looga ongi lõpp,
sest siilile hoopis maitses krõps.
Välgatus
Lapsed kirjutavad tähti,mida hiljem seinal nähti,
isad-emad loevad lehti,
tädi kausist kastrul tehti.
Armunud
Ma käiks sul taga ja lakuks su kanduSu puud laoks riita kui ainult mul andud
Ma viskaks sul leili ja peseks su selga
Ma armastan sind , oh ära mind pelga.
Sooihar
Seal ubalehtede vahel kus asemepehmuse õõtsiku veepõhjalt saame
ma jäsemed kombitsaina Su ümber
põimin, et kuulda kuidas puhked Sa õide.
Siis varsakapjadest punun Sul pärja
ja sookailu viirukit piserdan õhku
sambla seest leian veel jõhvikamarja
kui huulheinte vahele roomame põhku
Ja lämbe suvepäeva poolt tekkinud
äikesehoogu ei märka nüüd me
sest et me silmadest pilduvad välgud
ei erine nendest mis pilvedes.
Paitan Su varsi, end veeretan sinna
kus tupp-villpeasid täis on mätas
Mind nähes Sa suunurgas veidi muigad
On soodne nüüd kasvuaeg hundinuial.
Su kuuma keha ma jahutan laukast
rüübatud veega, mida Sul purskan
paraku enne kui lootsidki tahta
Sorry..., ma vahepeal mätaste vahel nüüd puhkan.
Vanapoiss
Siis, kui kätte jõudis suvi,tekkis poisil sportlik huvi.
Leida tüdruk linalakk,
kellel kobe veimevakk.
Otsis nädala ning kuu,
tahtes neidu, kes on truu.
Pingutus ei kandnud vilja,
teistele vaid tegi nalja.
Kust sa mõtled sellist leida,
kes ei lihtsalt voodi heida?
Puhtaid, süütuid ilmas vähe,
tänapäeval harv see nähe.
Nõnda jäigi poisu üksi,
püüli sõelumas ta püksid.
Kui ei leia ausat - puhast,
ei siis tõuse „fööniks tuhast“.
