Humoorikad luuletused - leht 8
Sügislaul
Miski külm ja miski puhashingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.
Ammu juba viimse vase
vahtraladvad poetand rohtu.
Üksik uib, mis viljast rase,
trotsimas veel hallaohtu.
Üksik uib täis ruskeid vilju -
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aega astus.
Videvik
Tuul hingab raskelt, lõõtsub vana park,oktoobritaevas õhkab halli kadu.
Käin üksi mõtten linnaveerseid radu
kui haige, kõigist unustet monark.
Alt orust vabrikute kajab hõik,
suits üle linna viirastub kui madu.
Täis rõskust haiseb kuskil viinaladu
Ja kostab joomarite kisa võik.
Een udumärjalt hingavad alleed,
all jalge määndub lehti koldne sadu.
Siit varsti algab hämar, kauge padu
ja harvenevad sünkjad puiesteed.
Üks küsimus mind roosterõskelt sööb:
pean minema siit pargist viimaks kuhu?
- kas jälle linna nõgimusta suhu,
kust valgus ropp mul' vastu silmi lööb.
Ehk sinna, kuhu verstatulpe traav
kaob keset soode vesihalli rodu,
kun tukkuv hämarik mu nukker kodu
ja surisängiks avar maanteekraav.
Sääl roheliselt uinub videvik,
ööd päivile kui vaimud sarnanevad.
Ei päri keegi, miks nii hall sääl kevad,
miks tali sääl nii lumine ja pikk.
Käin üksi piki hämarat alleed,
all jalge sügislehti koldne sau.
Oktoobritaevas halli laotab kadu
ja tuuled mühavad kui kauged veed.
Uni
Öötaevas sätendab kuu hõberoos,lööb sädelema vete jahe viru
kui lilleväli sinimustas voos.
Tuul tiibu laotab, unine ja vilu.
Siis lennuks minu vaimgi tiivustub
kuupaistel, läbi kroonilise une.
Mu templivare äkki kirgastub:
leek särab altarile puhken tule.
Sääl võlvistikus voogab magus aur
ja vahelt rooside mind valvab Jumal.
Ta pilk on tasane kui õhtulaul,
sest puhkevad mu põsed aokumal.
Ah, vastuhelk see on vaid helge kuu,
vaid sädelus vee haigutavas neelus!
Pilv hõberoosi kurku neeland ju...
Ööpime endu'ine vee ahnes keerus.
Õhtulaul
Enam päikse kuldsest lõõsastpunut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.
Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?
Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt.
Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.
Magaja
Võib-olla peitub mus päike.Võib-olla kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.
Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.
Ei riiva mind kõduingel
ka sügaval liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.
Ja unekollile kõrri
ei krampu enne mu käed,
kui variseb Altmaa värav
ja kaheks kukuvad mäed.
Koduigatsus
Öine lumesadumatab lume alla
pikki metsaradu.
Lumi põlvini,
ja mu pilk
ulatub taeva võlvini.
AK47 mul käes,
hinges kodu igatsus,
ma istun sõjaväes.
Kes sa oled?
Anna mulle üks hetk,et saaks näidata,
kes ma olen.
Ma pole see,
kes sa arvad olevat.
Ma pole ka see,
kes sa tahaksid, et ma olen.
Parem astu ligi
ja see hetk ,
viib sind vastuseni,
kes ma selline olen.
Vaikus ilma muusikata
Vaikus on muusika,millel puudub heli.
Muusika nagu mängiks,
aga kuulda pole häält.
Kuulan, aga ei kuule,
siin vaikuses mida vaja.
Ainus mida on kuulda,
on mu mõtete kaja.
Seda kuulen ainult mina,
mida mõtestama hakkan samal ajal.
Maagilised uued õpetajad
Sattusin ühte kooli,kus õpetajaid palju.
Uued ja tundmatud,
kurjad ja leebed.
Tunnis kartsin ma olla,
äkki ei meeldi ma neile.
Nägin, siis ma imet
uue õpetaja maagiat.
Maagia teel tuttavaks sain kooliga,
kukkusin ümber tunnis tooliga.
Õpetaja muretsema hakkas
ja valu siis lakkas.
Olen õpetaja maagiaga rahul,
siis ilmus välja võimas kahur,
mis tulistas maagiat
ja peletas halva.
Kui kord lõpetame kooli,
siis igatsema, jääme sõpru häid.
Õppimine kohustuslik oli
ja nädalapäevad täis.
Tere sügis
Tasahilju lahkub suvi,viies kaasa sooja ilma.
Linna kogunemas tuvid,
kirju vaher paitab silma.
Kask pea raagus - lehti poetab,
kastan mune maha pillub.
Talvevaru pasknäär soetab,
parve kogunevad linnud.
Tuhkur konnajahti peab,
karu koopa pärast jagab.
Kobras võrseid varuks veab,
südikus neil elu tagab.
Loodus kannapöörde teeb,
aina külma juurde lisab.
Öösel kaanetuvad veed,
jäätub kõrrel kastepisar.