Humoorikad luuletused - leht 4
Ülikool
Toivo ülikooli läks,esimene hinne kaks.
Toivo kodus mõtles järgi,
nuttis täis ta oma särgi.
Koolile ta lõi siis käega,
liitus hoopis sõjaväega.
Sõjaväes ta oli aasta,
kooli ta ei tahtnud naasta.
Mõtles välja vabanduse,
näiteks kuumarabanduse.
Kuid siis tal ei läinud hästi,
kindlalt kooli minna kästi.
Aga kooli ta ei läinud,
keegi teda pole näinud.
Küllap toivo peidab end,
nagu mõni metsavend.
Valima!
Valimiskampaania hoos,Savisaar ja teised koos.
Seljad sirgu ajavad,
rahava häält nad vajavad.
Lubadused kõigil suured,
aga mõned kurjajuured,
kasutavad võimu ära,
pärast jälle kõva kära.
Tänavad on pilte täis,
aga eks siis pärast näis,
kas ka nendest kasu oli,
või neist ainult tüli tuli.
Mina valima ei saa,
pean seitse aastat ootama,
siis ma olen nõnda vana,
nagu minu vend on täna.
Sademed
Kui tavast sajaks raha,siis oleks elu paha.
kõigil oleks palju pappi,
nii, et rahast võiks teha pajalappi.
Kuhjaga siis raha oleks,
kaminas siis raha põleks.
Vaheldust mul vaja oleks,
kui nüüd taevast konni tuleks.
Keegi võtab kuulda nõu,
varsti konni täis on õu.
Mõned hirmust kiljuvad,
teised konni pilluvad.
Vihm on ikka kõige parem,
seda nähtud on ka varem.
Pangast mina võtan raha,
konni näen, kui vaatan maha.
Vihma sademed on head,
seda sina teadma pead.
Ühe mehe lugu
Oli kord üks mees,kes omadega sees.
Tal kaelas olid suured võlad,
koormast valutasid õlad.
Maffia ajas teda taga,
maffia mehed ju ei maga.
Välja ta ei tirind end,
tuli appi tema vend.
Vend tal töötas Ess-is,
mehe maja ees ta passis.
Äkki aga vend läks ära,
varsti paistis tule sära.
Mehe maja maha põles,
ja ta auto oli tules.
Mees ei teadnud, mida teha,
võttis naabrimehelt reha.
Otsis üles maffia jõugu,
andis neile ühe paugu.
Maffia ütles: "Me ei teinud!"
mees siis venna juurde läinud.
Vennale ta andis paugu,
autokummi tegi augu.
Vend siis ütles: "Ma ei teinud!"
mees siis tuletõrjes käinud.
Pritsumehed mõtlesid,
mehele siis ütlesid:
"Välk su majja sisse lõi,
tuli kohe maja sõi."
Mees nüüd elab hoopis Norras,
katusel on piksevarras.
Purjus mees
Oli kord üks purjus mees,kes istus oma mersu sees.
Ta sõitis Tartust Tallinna,
ta asju nägi hallina.
Mees siis kirus halba ilma,
politseile jäi ta silma.
Politsei ta kinni peatas,
mees siis kohe rõõmsalt teatas:
"Ma ei ole üldse purjus,
seega pole ma ka lurjus."
Politsei siis ütles: "Puhu!"
Mingi toru toppis suhu.
Mees siis tegi, nagu kästi,
kuid siis mehel ei läind hästi.
Mees ju oli maani täis,
mööda joont ta viltu käis.
Pärast maksis trahvi ära,
ja ei teinud üldse kära.
Nüüd ta sõidab selge peaga,
politseist ta möödub heaga.
Poni
Ma ostsin ükspäev poni,ta firmamärk on Sony.
Poni maksis palju raha,
nüüd ta ainult voolu taha.
Kui pistiku ma panen seina,
ei ta talli taga leina.
Hakkab jooksma mööda tuba,
varsti on ta köögis juba.
Köögis poni lõhub klaase,
suures toas ta lõhub vaase.
Kui juhtme seinast välja tirin,
jääb äkki seisma klaasi klirin.
Seisma jääb siis väike poni,
kellel peas on minu soni.
Öö
Öö tallas päikse jäätund rabahauda.Surm raskel käel, taod süsimusta rauda.
Kes nüüd veel jätkama jäi päeareisi,
peab kaua käima kohtamata teisi.
Ja kes kord öösse ootama jäi venda,
see kergelt kaotab käest veel iseenda.
Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
siis nende mälestust ei leina keegi.
Rabas
Kas tunned raba silmi rohelisija teisi, punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuski soed.
Kas tunned raba silmi rohelisi
ja teisi, punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuski soed.
Mu kire laukaisse kord uppus põder,
nüüd öiti hulguvad sääl rabatondid.
Mu kuivand aju variseb kui kõder
ja päikse pleekida jäänd haprad kondid.
Kuid mudahauast pulbitsevad üles
veepärlid, puhkedes kui õilmenupud.
Mu surnud pruut sääl hõljub lauka süles,
pääs rohupärg ja kaenlas vesikupud.
Ma hulgun ääretuste hallis meres,
kus auruna kõik vajumas on koost.
Pärm viimane sääl välja keeb mu kerest
kui udu mädanevast pilliroost.
Sääl ähmaseks eimiskiks valgub taevas
ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib.
Ma leian end kui ärasõitvas laevas,
mis hääletult mind unustusse viib.
Kauged sood ja harvad pajud,
tühjad rannatused.
Sinna raugevad kõik rajud,
kaovad kannatused.
Hingab külma põhjavesi,
kõik ses kahus mustub.
Eluiga hiljukesi
meilgi sinna kustub.
Fööniks
Ma uuena tõusen tulest,sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest.
Jäid lõõska vaid pehkinud jätted:
väär-mina ning eba-maailm.
Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted
ja silmaks mul - Kõiksuse silm.
Ja päiksekiirtega ühte
mu ihu sulab uus.
Ta üleni leegib kui lühter
ja Elu Sõna tal suus.
Viin kõikjale valgust ja rõõmu,
mu hingusest sulab hang
ja mu südamest suuri sõõmu
joob lunastust roimar ja vang.
Ärkamine
Kõrrekene tõukab mättastvilkalt nuusutleva nina.
Õite avanevad silmad
on täis taevasina.
Vaata varajane liblik
tähnilisi tõstab tiibu.
Käisele sul kirju mardik
jätnud märja triibu.
Keset pakatavaid põõsaid
rõõmsalt ümisedes lähed
ja su puudutusel pungad
puhkevad kui tähed.
Sügislaul
Miski külm ja miski puhashingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.
Ammu juba viimse vase
vahtraladvad poetand rohtu.
Üksik uib, mis viljast rase,
trotsimas veel hallaohtu.
Üksik uib täis ruskeid vilju -
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aega astus.
Videvik
Tuul hingab raskelt, lõõtsub vana park,oktoobritaevas õhkab halli kadu.
Käin üksi mõtten linnaveerseid radu
kui haige, kõigist unustet monark.
Alt orust vabrikute kajab hõik,
suits üle linna viirastub kui madu.
Täis rõskust haiseb kuskil viinaladu
Ja kostab joomarite kisa võik.
Een udumärjalt hingavad alleed,
all jalge määndub lehti koldne sadu.
Siit varsti algab hämar, kauge padu
ja harvenevad sünkjad puiesteed.
Üks küsimus mind roosterõskelt sööb:
pean minema siit pargist viimaks kuhu?
- kas jälle linna nõgimusta suhu,
kust valgus ropp mul' vastu silmi lööb.
Ehk sinna, kuhu verstatulpe traav
kaob keset soode vesihalli rodu,
kun tukkuv hämarik mu nukker kodu
ja surisängiks avar maanteekraav.
Sääl roheliselt uinub videvik,
ööd päivile kui vaimud sarnanevad.
Ei päri keegi, miks nii hall sääl kevad,
miks tali sääl nii lumine ja pikk.
Käin üksi piki hämarat alleed,
all jalge sügislehti koldne sau.
Oktoobritaevas halli laotab kadu
ja tuuled mühavad kui kauged veed.
Uni - Öötaevas sätendab kuu hõberoos ...
Öötaevas sätendab kuu hõberoos,lööb sädelema vete jahe viru
kui lilleväli sinimustas voos.
Tuul tiibu laotab, unine ja vilu.
Siis lennuks minu vaimgi tiivustub
kuupaistel, läbi kroonilise une.
Mu templivare äkki kirgastub:
leek särab altarile puhken tule.
Sääl võlvistikus voogab magus aur
ja vahelt rooside mind valvab Jumal.
Ta pilk on tasane kui õhtulaul,
sest puhkevad mu põsed aokumal.
Ah, vastuhelk see on vaid helge kuu,
vaid sädelus vee haigutavas neelus!
Pilv hõberoosi kurku neeland ju...
Ööpime endu'ine vee ahnes keerus.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 11.10.2016 06:54 | Otselink Uni - Öötaevas sätendab kuu hõberoos ... | Saada e-kaardiga
Õhtulaul
Enam päikse kuldsest lõõsastpunut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.
Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?
Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt.
Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.
Magaja
Võib-olla peitub mus päike.Võib-olla kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.
Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.
Ei riiva mind kõduingel
ka sügaval liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.
Ja unekollile kõrri
ei krampu enne mu käed,
kui variseb Altmaa värav
ja kaheks kukuvad mäed.
Koduigatsus
Öine lumesadumatab lume alla
pikki metsaradu.
Lumi põlvini,
ja mu pilk
ulatub taeva võlvini.
AK47 mul käes,
hinges kodu igatsus,
ma istun sõjaväes.
Kes sa oled?
Anna mulle üks hetk,et saaks näidata,
kes ma olen.
Ma pole see,
kes sa arvad olevat.
Ma pole ka see,
kes sa tahaksid, et ma olen.
Parem astu ligi
ja see hetk ,
viib sind vastuseni,
kes ma selline olen.
Vaikus ilma muusikata
Vaikus on muusika,millel puudub heli.
Muusika nagu mängiks,
aga kuulda pole häält.
Kuulan, aga ei kuule,
siin vaikuses mida vaja.
Ainus mida on kuulda,
on mu mõtete kaja.
Seda kuulen ainult mina,
mida mõtestama hakkan samal ajal.
Maagilised uued õpetajad
Sattusin ühte kooli,kus õpetajaid palju.
Uued ja tundmatud,
kurjad ja leebed.
Tunnis kartsin ma olla,
äkki ei meeldi ma neile.
Nägin, siis ma imet
uue õpetaja maagiat.
Maagia teel tuttavaks sain kooliga,
kukkusin ümber tunnis tooliga.
Õpetaja muretsema hakkas
ja valu siis lakkas.
Olen õpetaja maagiaga rahul,
siis ilmus välja võimas kahur,
mis tulistas maagiat
ja peletas halva.
Kui kord lõpetame kooli,
siis igatsema, jääme sõpru häid.
Õppimine kohustuslik oli
ja nädalapäevad täis.
Tere sügis
Tasahilju lahkub suvi,viies kaasa sooja ilma.
Linna kogunemas tuvid,
kirju vaher paitab silma.
Kask pea raagus - lehti poetab,
kastan mune maha pillub.
Talvevaru pasknäär soetab,
parve kogunevad linnud.
Tuhkur konnajahti peab,
karu koopa pärast jagab.
Kobras võrseid varuks veab,
südikus neil elu tagab.
Loodus kannapöörde teeb,
aina külma juurde lisab.
Öösel kaanetuvad veed,
jäätub kõrrel kastepisar.
