Humoorikad luuletused - leht 5
Köögis
Pannilt kostmas vorsti särin,külmas tekkis süldil värin.
Rosinad on punnis kringlil,
aknalaual valged inglid.
Kuusel küünlad lõõmamas,
ning laual glögi hõõgumas.
Köök on kapsa lõhna täis,
kalkun ahjus küpse näib.
Pereema ära väsis,
kuna mitu tööd tal käsil.
Kuid see väsimus on hea,
seda iga ema teab.
Põhjatuul
Tuul põhjast andis maru,Torm tantsis vahusel veel.
Peksis miinusesse õhu,
Vaibus õhtu eel...
...ja maalis kividele jääkristallid,
Härmahõbedaga kattis mastiraa.
Vesi hangus hülgehalliks,
Kus põimis kokku mere, maa.
Mul on sõber
Mul on sõber jah see on sõbermu sõbra sõbral on sõber
Jah see on tema sõber..
mu sõbra sõbra sõbral on sõber..
jah see on tema sõbra sõber...
Meie papsid!
Kuigi juba ammu ma ei usu naiste kära,siiski meiekandi papsid talvel käivad ära.
Mõni otsib kadund noorust, mõni korgisuud,
mõni kohe eksib ära päris mitu kuud.
Toonid
On silmade toone mitmeid,kuid mida nad kostavad siis?
Kas värvus meil midagi ütleb
või rahvasuu räägib vaid nii?
On pruunid sügavad - kaunid,
tihti rosinaiks kutsume neid.
Kuid mõnel ei meeldi - neid taunib,
sest ei kõlbavat pruunsilmne peig.
Paljud endil on sinised saanud,
ei nad „sinisilmsed“ seepärast.
Nende sinasse ükskord kui maabud,
siis ei ennast küll tunneks vist ära.
Neis sa upud, kui merelaineis,
saad tiivad, kui lind taevavõlvil.
Sealt saad luuleridadeks ainest,
tundes värinat hinges ja põlvis.
Naistel rohekad silmad müstikat täis,
meestel meeldimas tihti see toon.
Kes neid kelmikaid silmi värvimas käis,
kes küll rohesilmsed on loond?
Hallid silmad meil rääkimas paljut,
neis on tasakaal, elujõud, rahu.
Nende värv on kui paesel kaljul,
neisse soojust ääretult mahub.
Kuid, kas saame me ikka öelda,
et silmade värv määrab kõike?
Eks püüdke selgeks see mõelda,
tehes elatud ellu nüüd põike …
Ma kõndisin metsa poole
Ma kõndisin metsa poole,kus vaiklik üksildus;
siin leidus mu nukker süda:
mu noorus ja armastus.
Ma kõndisin välja pääle
ja üle kirikutee.
Siit rahvas sõitis mööda,
Mull' haiget tegi see.
Siin tuli ta mu meelde —
otstarbeta elu ja töö:
kuis kurbtus köitnud mu keele
kuis raugemata on öö!
Ma astusin mäe pääle,
kust näha võis edasi:
sääl muistne aeg tuli meelde
ja lossid tagasi.
Sääl muistne aeg tuli meelde,
sest kõigest paisus aim.
Sest silmad langesid märjaks
ja õieti kurvaks läks vaim.
Sa mine kuhu tahad,
sul ikka varemed ees,
nii metsas, mäel, väljal,
sa ikka nende sees!
Vaibadi-vaibadi varsakapja
Vaibadi-vaibadi varsakapja,Kiigadi-kaagadi karukella.
Kaagadi kuugadi kullerkuppu,
mine otsi nurmenukku.
Loomaaias
Loomaaias lõvi, elevant ja ahvkõik nad nii toredad, et olen täitsa pahv.
Täiskäigul
Kui on aega, siis toolil kõõlun,hiirega hoolsalt matti ma hõõrun.
Loodan leida netist vist tõde,
kuid see ootus on asjatu - nõder.
Loen jälle, kes on kellele võlgu,
kelle tegudest, mõistus mul tõrgub.
Just nagu polekski miskit siin head,
kergitad kulme ja totrust vaid nead.
Vaadates - lugedes, aru ei saa,
kus suunal põrutab isake Maa?
Kuhu inimkond loodab nii jõuda?
Tahtes tõesti kord karile sõuda?
Sügis
Siis kui sügisel on õues külmsiis on vihmast raske pilv
siis kui vihma jälle sajab
siis vihm kõik koerad tuppa ajab
siis kui maha tuleb lumi
siis ootad millal tuleks suvi
