Humoorikad luuletused - leht 2
Naljasooneta
Nalja ei tee onu Tõnu,sest tal puudub vastav soon.
Siis, kui teistel naljast mõnu,
tema suu on „sirge joon“.
Ei ta vaata naljafilme,
koomikuid ei mõista.
Tal on tõsimeelne ilme,
kelles hing ei hõiska.
Ametitki ranget peab,
ta paberites kõrvuni.
Vaagides, kas halb või hea,
nii saime naljapõlguri.
Ebausust läbi imbund,
kahtleb, kõhkleb, ütleb ei.
Eal ei viska naljakildu
ega hüüa teistel: „HEI“.
Kas on raske onu Tõnul,
olla naljasooneta?
Ta on rahul enda sõnul,
siis, kui hing ei joodelda.
Tere pere
Tere ütles pere kuigi terel polnud pere,aga kust saaks tere pere tundid muret noor pere.
Tere surfas internetis vastuseid seal palju letis,
keda võtta keda jätta lõpuks tere otsustas,
muremõted kustutas endale ma leian pere siis kui hüian tere tere!
Laps
Mulle armas on laps , krips-kraps.Ema
Mulle meeldib väga oma ema , nii armas on tema.Isa
Mulle armas on ka isa , aga tema eri salli kisa.Suured värsked hingetõmbed
Päike taevas sillerdab,soojus meeltekeeltel trillerdab.
Sära täht nii pisike !
Elu andja-hoidja,
võtja.
Pöörle Maake tilluke !
Elu kandja,
häll ja haud.
Sipelge elusolendid sel keral !
Keerelge läbi lühikese eksistentsi.
Võtke vastu võnkeid seni
kuni tabab kõikki tundmata paratamatus...
Lõuna kõrb
Aeg lendab trepist ülessNagu oleks juba teises külas.
Sisalik ei oota päikseloojangut.
Ootab hoopis sooja puhangut.
Jookseb mööda lõuna kõrbe,
Et vältida päikse mõrva.
Sooihar
Seal ubalehtede vahel kus asemepehmuse õõtsiku veepõhjalt saame
ma jäsemed kombitsaina Su ümber
põimin, et kuulda kuidas puhked Sa õide.
Siis varsakapjadest punun Sul pärja
ja sookailu viirukit piserdan õhku
sambla seest leian veel jõhvikamarja
kui huulheinte vahele roomame põhku
Ja lämbe suvepäeva poolt tekkinud
äikesehoogu ei märka nüüd me
sest et me silmadest pilduvad välgud
ei erine nendest mis pilvedes.
Paitan Su varsi, end veeretan sinna
kus tupp-villpeasid täis on mätas
Mind nähes Sa suunurgas veidi muigad
On soodne nüüd kasvuaeg hundinuial.
Su kuuma keha ma jahutan laukast
rüübatud veega, mida Sul purskan
paraku enne kui lootsidki tahta
Sorry..., ma vahepeal mätaste vahel nüüd puhkan.
Ise
Vahel on lihtsalt kuulajat vaja,niikuinii ise pead otsima raja!
Vahel su süda ka pisaraid valab...
Ei keegi pea teadma,
mida sa vajad!
Minu maa
Väike on mu maa ja rahvus,kelles visadus ning vaprus.
Meie maal on aga naaber,
kes me kallal nagu kaaren.
Päevast päeva aina karjub,
millega me eal ei harju.
Püüab lennult anda hoope,
vassib meedias, saadab noote.
Otsib põhjust ikestada,
väikerahvast orjastada?
Kuid ma loodan, et ei iial,
räuskama nad tule siia.
Mulle meeldib Eestimaa
ja oma maata ma ei saa!
Aga halba plaaniv roju,
jäägu - mingu oma koju!
Aegruumi painutused
Maailm on venitatud ajaks,mida mööda oleme sunnitud kõndima.
Hoidmaks tasakaalu,
vahendiks pelgalt iseenda mõistus ja arusaam.
Adumine iseenda olemises
liikuma aegruumis
tohutul ühesuunalisel kiirteel,
trotsides kiiruspiiranguid inimlikke.
Neid lõhkuvaid aineid pruukites tuhatnelja paokiirusel hetkest
aegade lõppudeni.
Kass
Ühel mehel oli kass,kassil oli tass,
tassi peal oli Sass
Basseinis
Kui ujumas käisin oli vesi kloorine ja märgja surutud vannitoa kahhelplaatide vahele.
Vee läbipaistvusel oli sügav-sinine värv,
temperatuuri polnudki, aga kui oli, siis pigem jahe.
Osa minust tahtnuks jäädagi basseini,
kus hõljuda on sama lihtne nagu unes.
See oli see osa, kes enne rüübanud veini
ja mitte millegi pärast polnud mures.
Mallekese tegemata tööd
Rahutud on meie Mallekese ööd,teda äratavad tegemata tööd.
Unenäod padja taga
märkavad, et Mall ei maga,
ja siis tulevad sealt välja pikas reas.
Ärkavad ka tema nukud voodi peal,
Malleke neid kohe kiigutab siis seal.
Valged kitsetalled unes
löövad kepsu jõululumes,
vahvad päkapikumütsikesed peas.
Mall end upitades tooli peale veab,
kui ta kuusepuule jõuluehteid seab.
Komm, mis oksale ei mahu,
rändab kohe Malle suhu.
Väike piparkoogipoiss on nende seas.
Talvine sõit
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa.Üks osa autojuhte esmaspäeval tööle ei saa.
Nad istuvad roolis ja hirmus on neil,
sest libedaga sõit on üks jõletum feil
Talv
Talv on alles külm ja kole,aga lundki veel ei ole.
miks on lumemöldripoisid,
ikkagi meil nõnda laisad?
Näib, et ka lumepoisid
läind on ära Soome!
Sest, et meie vabariigis
tasuks saavad miinimumist poole
Jalutuskäik lemmikloomaga
Onu Aksel paljapäiõues kunagi ei käi.
Miks ei käi ta paljapäi !
Sest ta lemmikloom on täi.
Keset karmi talveilma
Lemmikloom võib saada külma.
Peale vihma
Kui vihmasadu oli lõppenud,tilkusid kuuseokkad tema järgi.
Üks vanamutt küttis sauna;
soe toss ei kuivatanud vihma jälgi,
suits korstnast niisama roomas maha
ja maadligi piku niiskeid naate,
siis kuuseokstega tüvest üles ronis
ja paiskus sealt igasse ilmakaarde.
Nii lõhnaski muti hoovis
soe ja vettinud suitsuvärskus.
Muti hoovis vanamutt
rätt kaenlas sauna poole astus,
jalge all vingerdasid vihmaussid
ja katki plõksusid tigude kojad.
Sauna samblased räästad tilkusid veidi;
loiku kokku voolasid vihmaojad.
Puhtaks pestud sõstramarjad
peegeldasid õhtust vaikuseheli.
Kuudist paistis koera käpp ja nina,
söögikausis lainetas mage meri.
Hästi korraks mutt nägi päikest,
see oranžilt kumas viivuks.
Saunauks vajus kinni. Koer sügas.
Tossulõhn venis taevasse õhtutriibuks.
Linnahall
Raske ja hallvastu maad surutud betoonilahmakas.
Lai, hiiglaslik, nurgeline, kohmakas,
trepid jooksevad üle turja,
astmeid saadab kildudeks purunenud lampide rivi
ja rivis rohtuv tänavaplaadikivi
jookseb samuti kaasa, edasi,
ikka üles, ikka üles!
Sealt näeb sadamat ja Soome laevu,
üle lahe teletorni puude süles.
Kuulen kajakate naeru
kui aerosoolikihi alla
vaikselt mattub kogu hall,
mattub kogu Linnahall,
muutudes Linnakirjuks,
mida laastab korrosioon,
seened, samblad, huligaanid,
meretuuled, meresool,
tilgatuks kuivand rahakraanid.
Uni
Ta põimis oma käe minu omasse,mul oli tunne et nüüd kukun koomasse.
Ta käsi nii soe
ning muu ei loe.
Kõik korraks nii hästi tundus,
kuid siis kõik järsult kaudus.
See oli vaid uni.
