Humoorikad luuletused - leht 6
Õige ja väär
Metsa hoiabiga puu.
Vesi embab
kaldaäär.
Kalju ümber
pilve käed.
Kaaslast laimab
inimsuu...
Arva, õige mis
ja väär.
Arva, keda
kõigis näed.
Kaltsunuku luuletus
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,tema soojad sammud, nagu peakski olema,
tema hoolas pilk, nagu
tubli põllumees,
toimetamas-talitamas, põll ees.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema vilkad vardad, sõrmed
valmis õmblema,
tema aus nägu, ninal prill,
nagu kõige armsam krokodill.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
mulle ammu kunagi pani nime tema -
ja nüüd ma olen isegi
nagu vanaema...
Väga kena!
Jaanipäev või jõul?
Lumelammas viskab villast,pakane on kehva killast.
Kes küll oskaks anda nõu,
on see jaanipäev või jõul?
Kas sa oled?
Kas oled alanud seinast ja laest,ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Alanud kruusast, savist ja paest -
sulgenud silmad, kus tuul puhub toast?
Kas oled leppinud päevad ja ööd,
et polegi paljukest, mida sa sööd,
et polegi midagi kui ainult tööd -
kuni on kasvanud suuremaks vööd?
Kas oled vaadanud, kiiganud ellu
kaugelt - sest lähemalt ei ole lastud -,
talletand pilte ja paiku su mällu,
et oleks jõudu, kui aeg tuleb vastu?
Kas oled kuulanud mõtteid ja juttu,
nagu seal polekski sinuga seotut?
Katsunud peitudes pageda uttu,
varjata iseend, näotut ja teotut?
Kas oled uskunud pahet ja pattu,
sest sel on olnud nii õhetav jume?
Sattunud süütuna valede lattu,
kobanud pimedas, tüdind ja tume?
Kas oled liikunud ühtlases ringis,
saamata aru, mis pidu see on -
miks on kõik moodide küüsis ja kingis,
tundmata rõõmu, kes keegi neist on?
Kas oled unustand pikema pilgu
sinna, kus aken või silmapiir lai?
Mõelnud, miks minu täht enam ei vilgu
või kuhu mu soojendav päikene sai?
Kas oled tundnud, et jäädakse nii
ja keegi ei tea ega tunnegi teed -
et miski sest padrikust välja ei vii,
kus ainsadki hüüdjad on eksinud need?
...
Kas oled alanud seinast ja laest,
ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Siis peaksid teadma, et sinuga koos
keegi saab maitsema parimast roast.
Lapse mure
Öeldakse, et väiksel veel,on üsna piskud mured.
Kuid ka pisku piina teeb,
ning hinge aina pureb.
Teab vist iga suur ju seda,
kui ka kanda väike mure.
Kuis see vaevab - piinab teda,
kasvõi mure kätte sure.
Siis ei maksaks mõelda nii,
et mure last ei riku.
See hõõrub nagu kingas liiv
ning unenäkku tikub …
Ripub
Toolileenil ripub jakk,hobul rippu kohev lakk.
Taadil piibutobi ripub,
siis, kui uni peale tikub.
Sillad rippuma on loodud,
põõsas marjad omasoodu.
Ripub udar lehmal alla,
rippu lõua all on sall.
Väga tähtis on ka see,
et ripakil ei oleks keel.
Abitult, et käed ei ripuks,
siis võib jõuda üsna tippu.
Aja külaskäik
Tuli külla Olevik,“Meelerahu” kaenlas.
Pärisin, et mis siis tema
kõrgeausust vaevas.
Kurtis, miks küll inimestel
pole teda vaja –
ehitavad kinnisvara,
ajaveedumaja!
Tuli külla Minevik,
uksel kitkus karvu,
mida juba, – olgem ausad -,
oli näha harvu.
Lausus: “Sõidan üle piiri,
saada metrojaama –
sest siin ma halvaloomuliselt
hakkan otsa saama!”
Tuli külla Tulevik,
ei tõstnud üldse pilku...
Ma ei püüdnud tema silmist
ühtki vihjevilku.
“Sõbrakene,” ütlesin, “kui vaatad
ainult maha,
siis taevas, millest unistad,
jääb ju planeedi taha…!”
Raha
Kui mul oleks palju raha,reisiksin ma ümber maa,
viskaks tuhhi ette-taha
ja transpordiks oleks mul vist paat.
Käiksin lihtsalt igal pool,
jumala pohhui oleks mul kool.
Enam ma ei vaevaks pead,
kas mul hinded halvad või head.
Sellist elu väga tahaks,
kui mul ainult oleks raha.
Kass kakuke
Mul on kodus kass,tal on ilus tass,
nimeks tal on kakuke,
sõber tal on paksuke.
Kellad
Karukell on karvane,kurekell on sinine,
liivakell on kollane,
päiksekell on kullane.
Elektrikell on numbrine,
tik-tak-kell on aeglane,
jõulukell on kelluke,
uksekell on tilluke.
TIRRRRRRRRR!!!!!!!!
Tuleb mõista
Meil kõigil on minevik,aga hetkel on olevik
ja tulemas on tulevik.
Lase lahti minevikust,
õpi mitte hoolima olevikust
ja unista tulevikust.
Sa oled ainus, kes seda suudab,
sest sinu elu mitte keegi teine ei muuda.
Vahel peab millestki, kellestki loobuma,
ja sellest vastu tahtmist taastuma.
Loobumine võib teha haiget,
ja seda sitaks räigelt.
Unusta, mis tegi haiget sulle,
sest muidu läheksid sa tulle.
Ära unusta seda, mida see õpetas,
sest just sina oled see, kes selle lõpetas.
Sa tead, mida öelda,
aga ise ei suuda isegi selgelt mõelda.
Loobumine on tugevate tunnus,
eriti, kui sul on sellepärast valu rinnus.
Vahel tuleb loobuda heast,
et hoida kedagi ühest suurimast veast.
Köietantsija
Kinnisilmi köiel tantsin –nii on ohutum,
kõrgustesse pürgimise
võime tohutum.
Tunnen ainult oma keha,
ajas antud rada,
kustumatut soovi elu-
hirmgi ületada...
Kihnu
Suviti see paikinimestest kihab.
Talviti ta vaikselt
südameisse vürtsi lisab.
Midagi on ses
saares nii head,
et taas teda
külastama peab.
On see meri
või saareveri
või on see soojus,
mis ümbritseb seal meid?
Kindel on aga see,
et midagi paremat
seal Balti meres pole teist.
Midagi head
Räägi mullemidagi head.
Midagi, mida
tunned
või tead.
Midagi, millest
tõsiselt hoolid.
Millestki, mida
ei õpeta koolid.
Näita mulle
midagi suurt.
Midagi kindlat,
mis meenutaks
juurt.
Midagi sellist,
mis oleks
ja jääks.
Liivatera, mis
osutub mäeks.
Ning viimaks
teegi
midagi head.
Midagi, mida
tahad
ja pead.
Midagi, milleta
ei saagi olla.
Öelda et võiksid:
jess,
tasus tulla!
Lillemüüja
Tahaks olla lillemüüjaRiia tänaval,
turuplatsil, kaupsi ees
või Viru väraval...
Tahaks sulle hüüda:
leitud lahendaja,
kiili kinni püüda -
vaimu vahendaja!
Vigur
Soiub mees, et naine tal vingub,olles tüütu, kui juuste sees tingud.
Ta pidevalt korda vaid tahab,
kuid see on mehe jaoks paha.
"Su sokkide koht on ju sahtlis,
mitte voodi alt ärgu nad vahti!
Pane pessu see higine pluus,
sest, et kapis on puhas ja uus!
Peale sööki, mees ära sa röhi,
suule aseta kämmal, kui köhid!
Kõhugaasiga rikud miks õhku,
ikka kempsus sa kergenda kõhtu!
Kui sööd, siis ka korista nõud
või on otsa lõppend sul jõud?
Õllepurgid kõik diivani kõrval,
miks sellega närve küll tõrvad?"
Nii kordub see päevast - päeva,
kuid palved meelest need läevad.
Nüüd ongi sul naine üks vingur,
kellel stress ja närvid kõik pingul.
Kevadpäev
Õues vilistab kuldnokk -ma kuulama jään.
Aknal tuiamas kärbest ma näen.
Põrandal laokil üks sokk.
Tuppa mullahõngu toob tuul.
Päikesest kissitan silmi.
Vaatan suvalist filmi.
Kuldnokk vilistab ikka veel puul.
Tõmban kardinad ette,
keeran teleka vait.
Sõnumi saatnud on Mait.
Näh, kärbes on kukkunud vette
Veekogud
Mere kõrval on allikas,milles ujub millimallikas.
Allikas on laineid vähe,
tugevad lained on erandlik nähe.
Siin mere ääres,
päikesele kätte saamatus veeres,
on kui tundras,
kuigi olen Kundas.
Siin on veel jõgi.
See teeb mulle kõdi.
Jõgi virvendab kuldselt,
kuid ma ootan jõekutset.
Seal kõrval on järv,
kuid mul otsa sai närv.
Miks siin on nii palju vett?
Ma tahaksin hoopiski mett.
Kui ma jõuan koju,
ootab mind seal ema poju.
Ta on mu vend.
Mu kallis,kallis vend.
Kahju ,et tema mu päevast osa ei saanud,
kuid küll ta mu rõõmu näeb.
Mul oli ju tore päev.
Mereteel
Mereteel on meremeesrajab kodu poole teed
siht tal selge silme ees
mõned miilid jäänud veel
Mereteel on väike paat
paadiks pooleks murdund vaat
vaadist paadi teinud poiss
tema huulilt kostub hõisk
“Sõua kiirelt, väike paat!
Juba paistabki mu taat!
Ema tule ruttu, vaata!
Koju jõuab taat ja paat ka!”
Muhk
Üks muhk elas väikeses Muhus,ja leotas seal varbaid vees.
Aga tuul tema merele puhus
küll ta muretses, vaene mees!
Muhk meenutas endisi aegu
ja muhedat Muhumaad.
“Ah oleks mul, oleks mul praegu
üks pisike purjepaat!
Ei vaataks ma tagasi mette –
mind Muhumaal ootab mu memm …”
Muhk kükitas kivile vette,
sealt laps sai ta otsaette –
sest seltsis on segasem.
