Humoorikad luuletused - leht 2
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks midagi kuulmatut,
ja näpivad südame kannelt.
Oh teie poeedid, poeedikesed,
parem tuleks siduda ette
üle kulunud pükste
lai sinine poll,
osta saapamääret ja hari,
seada end käidavalle kohale
puhastama preilidelle kingi,
lahkete sõnade nõrgudes,
harja tuuseldes südame taktis.
Selle asemel,
et ühtsoodu
teha pediküüri
värsijalgadelle.
Või hakata korstnapühkijaks.
Eks ole see nagu karneval:
must tahmamask alati palge ees,
hammaste ja silmamunade välkudes,
käid inimsööjana teiste seas,
seeasemel, et alati
e n d lasta süüa –
Eks tõsta see iseteadvust ja tuju:
torukübar pääs
ning õlul redel,
too kõrguse igatsuste
üllas embleem.
Ronida siis katustelle,
kõrgemalle ja kõrgemalle,
torukübara riivates taevast,
püüda sääl kärbseid ja aeroplane,
välja naerda neid põrmus roomavaid,
maadligi vantsivaid
raskuse vaime.
Kõrgemalle ja kõrgemalle veelgi! –
Ja kord –
kui näib villand – –
viimse luulsöösti rebenemisel
karjuda päikeselle suhu
oma viimne armuavaldus…
Ah, teie poeedid, poeedikesed küll!
Mõttelaeng
Keskkriminaalnepoolnarkomaan
Kõrge lend
madal maa
Kuivas kõrbes veereb
liivamannatera
Hoia tema eest
Kykitab ja almust palub
sinult piima anub
Meeles tal vaid tsoonielu
see vaimuhaige melu
Mõrvarid vägistajad
vargad ning petturid
Idiootidest etturid
seadust salgavalt
ürgkeelt valdavad
kehakeelt haldavad
Demonteerivad hambad
Pügavad lambad
Vennastunud kambad
Tantsivad sambat
Vulgaarselt laulavad
Seltskonnas jauravad
Istuvad astuvad
Sihikindlalt sammuvad
Selgel teel
Ebaselge peaga
Head nad ?
Ei
Võib-olla
Võit
Hing on kaadri taga tühi,tolmu tühjadelt riiulitelt veel pühin.
Märja lapiga
tõttan südamega sõtta.
Valget lippu välkumas märkan.
Võit on minu,
Mina ärkan
Vesi
Vesi siin klaasis ta paikneb,ning omi mõtteid mõlgutab.
Liikumatult, häält ei tee
solvab inimestki veel.
Üllatus
Mul on sulle üllatusivaata korraks minu musi!
Seisab uhkelt nagu sammas
minu esimene hammas.
Naljapäev
Vihmapilvel tuli mõtetäna mitte nutta,
muidu jäävad kummikutes
lapsed kinni mutta.
Mõtles - lasen hoopis alla
paksult laia lund,
saavad siis aprilli teha,
kui on koolitund!
Õpetaja paluks võtta
lastel kotist käärid,
sest on meisterdada vaja -
tulemas ju näärid!
Lapsed aga raputaksid
pead ja juukseid märgi,
sest et katki koolimaja -
vihm ei jäänud järgi!
Vanapoiss
Siis, kui kätte jõudis suvi,tekkis poisil sportlik huvi.
Leida tüdruk linalakk,
kellel kobe veimevakk.
Otsis nädala ning kuu,
tahtes neidu, kes on truu.
Pingutus ei kandnud vilja,
teistele vaid tegi nalja.
Kust sa mõtled sellist leida,
kes ei lihtsalt voodi heida?
Puhtaid, süütuid ilmas vähe,
tänapäeval harv see nähe.
Nõnda jäigi poisu üksi,
püüli sõelumas ta püksid.
Kui ei leia ausat - puhast,
ei siis tõuse „fööniks tuhast“.
Vihmasadu
Vihma hakkas sadama,lapsed tuppa plagama,
voodi alla pugema,
raamat kätte - lugema!
Ühest neljani
Üks, kaks, kolm, nelimine ära väike veli.
Sina ole hästi kraps,
püüa kinni mõni laps!
Tormi võlu
Torm tuleb nii ehk naa.See ei sõltu tuulest, see ei sõltu meist.
Ei ole tähtsust kas kohtame kedagi teist.
Kaos ründab nii ehk naa.
Aga joosta koos vihma eest varju,
laulda müristusest valjemini.
Näidata äikesele päikesevalgust,
ja ujuda mässulistest lainetest kaldani.
On ju ka hea?