Eesti luuletused ja salmid
Hakka kindlasti jälgima ka meie Facebooki luuletuste lehte vajutades seal "Like"/"Meeldib"
Aastaga
Üht-teist muidugi on nähtud,üht-teist jäi kättesaamatuks ...
Aastaga üht-teist on tehtud,
see raiutud nüüd raamatuks.
Peitub üht-teist igas soovis,
et tervis vastu peaks ja närv,
et eestlane üksteisest hooliks
ning valge oleks jõuluvärv.
Üht-teist et oleks laual panna,
ning mõttetult ei hoobeldaks.
Ning oma südametes kanda,
üht-teist, mis kindlalt soojendaks.
Kodumaa ja emakeel
Eestimaal asub mu kodu,siin on ka suitsupääsukeste rodu.
Päike me nahka paitab,
suureks kasvada meil aitab.
Pilved on valged kui vatid,
metsas ei ela meil kratid.
Roheline on muru,
tuul silma ei aja puru.
Emakeeleks on meil eesti keel,
seda südames kannan kaasas rännuteel.
Ilusaid sõnu on emakeeles,
seda pean ma alati meeles.
Eesti keel me südamesse jääb,
ka siis kui me ümber kõik samasuguseks ei jää.
Eesti keel
Me emakeele võlu,meid saadab igal pool
ja erinevaid sõnu,
sul õpetamas kool.
Avades hommikul silmad,
kõrvus on äratav hõik.
Ei loe ka tuisused ilmad,
ses` keeles siin räägivad kõik.
Ja kui sa hätta jääd,
on abipalved huultel.
Teist rõõmustamas näed -
siis rõõmuhõiskeid kuuled.
On sõnu nii palju ses` keeles,
raske mõista nii mõndagi neist.
Pead eesti keelt alati meeles,
sest emakeelt pole meil teist.
Kodumaa
On mets jamuldne maa.
Ning kaldale loksuv meri.
On vaikne,otsata...
Nii ühtehingav veri!
Emakeeles
Oma emakeeles vaikin,olen hästi tasa –
kõiksusele lähemale
saan nii pisitasa.
Võõrast keelest vaimustudes
vatran pidamata
vahet – samas kaimustudes,
täitsa jumalata…
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõusedkuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa.
Eesti muld ja Eesti süda -
kes meid jõuaks lahuta.
Värska
Värska, mu kallis ja õnnelik maa,avali hingega ruttan sul vastu.
Südamepõhjani armastan ma
su ilusat loodust ja kaunist agu.
Rõõmust ja õnnest siin sulab mu süda,
puhkab mu hing, lauldes sulle kiitu.
Ei ole siin üldse tänavamüra,
sel kohal ma näen vaid rõõmu ja pidu.
Põõsastel kaunilt siristab linde,
päike nii kirkalt sillerdab veel.
See võlukoht jääb mulle alati meelde,
sest hinge täidab siin heameel.
Värska... kui särab siin õnnest mu nägu,
ja head saatus mulle ennustab kägu.
Eesti patriotism
Mu patriootlik süda,ses tuksub Eesti verd.
Ja tahaks õige laita neid,
kes ei austa Eesti merd.
See veri, mis kord voolas
me kodumulla pinnale,
seda mälestame nuttes,
pannes käed me rinnale.
Ja mälestades hingi,
neid langend kaitsejaid,
kes edu saavutades said
luua Eesti riigi.
Nüüd mõistme hukka vaenlast,
kes kord kurja koju tõi.
Ei me andeks taha anda,
et meid valvas võõras võim.
Mu patriootlik süda,
siiski andestada võiks.
Kui ei oleks olnud tapmist –
nad süütuid maha lõid.
Armas eesti
Kord rändama mu hing mind viis,eemale mu kodumaast.
Tundsin rõõmu uuest maast,
kuid olin kodutundeta.
Nüüd jalutan ma tundega,
et olen näinud maid ja merd,
kuid kuskil pole niivõrd hea
kui siin, mu Eestimaal.
Miks armastan eestit
Kui küsiksid, kus elan ma,siis uhkusega vastaksin,
mu süda paikneb Eestimaal
ning see ei muutu iial.
Kui küsiksid, mis head on seal,
siis uhkusega vastaksin,
et seda kõike ilusat
ise nägema sa pead.
Kui küsiksid, kes elab seal,
siis uhkusega vastaksin,
seal elab rahvas ühtne, hea,
seal elad sina, mina ka.
Eestimaa, meie maa
Eestimaa on meie oma,seal on minu väike koda.
Mind on sünnitanud ema,
minuga ta koos siin elab.
Eesti lipp on väga ilus,
eesti meeste toit on kilu.
Hümnil maailma parim viis,
riigi au ta kaitseb siis.
Eestimaa on üsna mõnus,
päevast päeva on siin lõbus.
Tehnika on arenenud,
meditsiin on paranenud.
Aastaid üheksakümmend täis,
lühikesena see näis.
Kui ta jätkab sama rada,
on see number juba sada.
Mu kodumaa, eesti
Mu kodumaa, mu Eestimaa –nii väike kaardil tundub ta.
Ta paene pank on mulle koduks
ja laiuv põld mu toidulaud.
Tal merepiir ning liivarand,
saari palju, on neemed,
järved, jõed ja metsaveered,
aasad, niidud, kõik kallid minule.
Mu kodumaa, sind armastan
ja hoian oma südames,
sind kaitsen iga ohu eest.
Eestimaa väike
Sini-must-valgesoe ja karge,
metsad ja veed
kruusased teed.
Sood ja saared,
Vikerkaared
tuuled ja äike
ise nii väike.
Eestimaa
Peipsi äärest Saaremaani,Läti piirist mereni,
igast lapsest punapõsksest
kuni suure pereni –
kõik see kokku on me kodu,
see on meie Eestimaa.
kaardi pealt võib ära võtta,
südamest ei kätte saa!
Eesti Vabariigi Sünnipäev
Wimbergsul on seljas pitsid,mul on jalas viik.
Peab ju täna pidu
Eesti vabariik!
Kolmevärviehtes
näeme kodumaad.
Vabaduse platsil
toimumas paraad.
Sõdurite salgad
seisavad seal reas.
Oi, kas hümni sõnad
on mul ikka peas?
Nõnda rõõmsaid laule
kõikjalt kuuleme,
et ka unustame
jäise tuule me!
Sul on seljas pitsid,
mul on jalas viik –
peab ju sünnipäeva
Eesti vabariik.
