Armastus luuletused - leht 3
Kohtume taas
Sa tuled taas ja ma arvan,et lõpuks armastada võin sind.
Siis jälle kahetsen ja kardan,
et endal lubasin tunda nii.
Ärkan unest segaduses ma,
kas sa mõtled minust, vajad
mind või vajan ainult mina
sinu soojust kui õues sajab.
Lahti lasta ei saa sellest ööst
kui polnud olemas veel meid,
minu südames valusalt lööb
igatsus, ehk seob see meid.
Ühel päeval kui taaskohtume
põletame saatmata jäänd kirjad.
Tuba tahmast, tossust tume,
on lugeda neid liiga hilja.
Just nagu linnud puurist vabaks,
nüüd teame, mis on oluline.
Et juhuslikud nooled meid ei tabaks,
võib ohverdada end, et sünniks ime.
Su käed
Tookord õhtul, väljas seistesJättes hüvasti, sel esimesel korral
Minu käed Su ümber,
Sinu vaikne taevalikult armas hääl,
Rohutirtsud taustaks laulsid Sul.
Su lõhn mu põlvist nõrgaks lõi
Ja Sinu käed, mu ümber... Kõnelesid rohkem kui tuhat sõna..
See neiu
Mull' meeldima hakkas neiu,kellel kena naeratus
ja kellel puudus peiu -
Ta oli justkui ilmutus.
Tal olid smaragdist silmad
ja kullast olid juuksed
ja käes olid sügisilmad
ja mured olid väiksed.
Siis mu südames oli torm,
ent Tema meeles tusk
ja nii ma olin morn
ja kadus minu usk.
Armsamast armsam
Kui olen su ema või naine,su armsamast armsam õde –
kui oled mu isa või vend,
mu armsamast armsam tõde –
et kui kohtuvad sõbrad,
armsamast armsamad need –
ei olegi tähtis, kus oled
ja mida siis lõpuks teed.
Avan südame
Avan südamekui pähklikoore,
võtan välja vilja
verinoore,
mis on kihvadest ja keelest
puutumata,
mis on allikana jäänud
muutumata.
Näitan sulle seda
seemet igavest,
räägin juttu juurde
millest iganest…
Aga ülejäänu on su
enda mure –
teiste kookoskapsleid läbi
ma ei pure.
Armastuse laev
Armastuse laeval –seal pole tööd ja vaeva.
Seal on purjedes alati tuul
ja viisiviles huul.
Kõiki lahinguid kahjuks ei võideta,
kuid kõiki lahinguid õnneks ei kaotata.
Armastuse laeval
üksi ei sõideta!
Paljugi enamat
Just kui mööda minnes sinust,tea mu silmad on sinuga,
olen näinud midagi uut,
oled ilusaimast ilusaim.
Sa naine kenamast kenam,
ma just kui seikleks silmapettes,
oled paljugi enamat,
kui suudan panna oma sõnadesse!
Lapsed on olevik
Olgu sul alati meeles,mis tegelikult on tähtis -
hing kõneleb tuhandes keeles
ja vahel peab vaatama tähti...
Et selguks ja selgineks tõde,
et lapsed on olevik
ja sina kui nende sõber
oled parem kui
tulevik!
Mu kaunitarile
Pille-Riin oled Kaunis kui lilledest seatud baldahiinSinu lõhn on alati minu kokaiin.
Sinu kohalolek tähendab, et isegi olen siin.
Sinuta on lühistund liin.
Sind kaissu ma võtan,
Ja suudlustega, Su keha üleni katan
Seisad mu kõrval või seisad minust eemal?
Ikka Sinust luuletades aega ma veedan.
Sa oled perfektne
Suur aitäh sulle,et lihtsalt oled olemas,
ära pööra selga mulle,
ma ei taha olla pimedas.
Ma tahaks sulle anda kõik
aga see on kahjuks võimatu,
sest sina oledki minu "kõik"
su iseloom on uskumatu
su välimus on ületamatu
sinusse armumine on efektne,
Sa oled tõesti perfektne.
Keegi ei saa olla perfektne?
Perfektsus on kõigile erinev
see pole pärinev.
See lause peaks kõlama nii.
Igaühele on keegi perfektne,
sa lihtsalt pead jõudma temani.
Aga mul läks hoopis paremini,
sest sina jõudsid minuni.
Ma tõesti olen tänulik sinule,
et oled olemas minule.
Armastus
Armastus,mis on see?
On see pettus,
mis saadab meid eluteel?
On see jõud,
mis juhib meid?
On see õnn,
mis õigel ajal
leiab meid?
Vastuseid keegi
ei tea,
kuid igaüks meist,
seda tundma eluteel peab!
Sina - Su nägu ja hääl ...
Su nägu ja hääl ja lõhn ja soojad käed…Su kaunid südamelöögid,
Sind ümbritsev maailm, mis näed…
Ma elan su imelisest lõhnast,
Ma suplen su hallides silmades…
Unistan vaid sinust, kuigi oled kõigest mälestus,
Elad siiani mu südame kildudes…
Su silmad ja mõtted ja tunded ja naeratus…
Seda kõike kaotada… Oli tõeline õnnetus…
Ma puudutan su nägu,
Ma suudlen su naeratust…
Kuid oled kõigest elutu kogu
Nendel katkistel, räsitud piltidel…
Arvasin, et olen...
Arvasin, et olen kõike näinud -põrgu koopaid, taeva väravaid...
Hetk hetke kõrval targemakski läinud,
kui säilitanud silmi säravaid...
Arvasin, et olen kõikjal käinud -
kõndides või joostes, igas võttes...
Ausalt, üllalt avameelne näinud,
jaganud, mis südames ja mõttes...
Kuni tulid sina. Võtsid käest,
varjutasid, paljastasid kõik...
Sellest päevast peale olen kohal -
ja hoopis elan, hoopis hingan...
Kogu väest.
Usk, lootus, armastus
Täna pealelõunalpeidan jälle silmi -
ikka ebaõnnestunult
hajutasin pilvi...
Ühel päeval aga siiski
tõstan oma silmad -
ja suveajal ilusaks
kõik muudan laadailmad!
Ma tulen
Ma tulen siis,kui sa seda
kõige vähem ootad.
Ma tulen siis,
kui sa mind vajad.
Ma tulen koos hommikuga,
koos tõusva päikese,
kastese rohu
ning ähvardava ohuga.
Ma tulen.
Ja sina ei saa
sinna midagi parata,
sest viimaks on aeg
silmast-silma kohtuda.
Emadele
Tahan sind kallistada, sest oled veel siin,unistuses vabana mõtted lendlema viin.
Tahan tunda, et targasti oma rada olen käinud,
tahan tunda, kui meie aeg on ümber ja läinud.
Nii kindlalt kinnitatud inimlooma teadvuses,
kus supluses on laps, kui suplemas ema headuses.
Aitäh, mis kõik suutnud oled anda,
endas ja edasi antut väärikalt püüan kanda.
Tahan sind kallistada, sest oled veel siin,
unistuses vabana mõtted lendlema viin.
Tahaks nii tahta, võtta, jõuda Sind sülle,
sõnades, see päev, Emake ,on just Sulle
Oled looduse loodud loodus imekena,
Aitäh, et olemas oled, Sa mu armas Ema.
Mõeldes sulle
Tärkame ja õitseme me koos,et käia Sinuga käsikäes!
Armastus, vat see on ime,
seda tunnete Te kõik ise!
Emake pai
Emake pai, kas öelnud sul olen,et armas ja kallis mulle sa oled.
Täna sind emban nii hellalt ma,
ei tahaks küll iial sust lahkuda!
Kingin sul lilli, mis ehtimas tuba,
ei vaja ma musi andmiseks luba.
Lilled ja musid sul rõõmu teevad,
olgugi küll, et pisaraid neelad …
On silmis sul rõõmupisara pärlid
ja õnneõhetus põski on värvind.
Hellalt paitan sul emmeke pead,
armastan sind, et seda sa teaks!
Armastus
Armastus suudleb sind suule,armastus lennutab sind tuulde..
Armastus ei küsi vanust,
armastus see pühib jalust.
Austus ning armastus
Vastumeelne tunne, painav.Valdusi endale koljus laiab.
Salvab kõk organismi lihased
katab viimsegi naha pinnase.
Sulgeb lootuse silme sees
varjab pilti reaalelu ees.
Oled muutunud külmaks ning mõistmatuks,
teistele jäänud südamelt avamatuks.
Sind ei paisteta kuulavat kui seletad,
üksnes oma tuimsusega teisi peletad.
Pühendud tõsimeeli oma huvide arendusse
ent nende väärtus ilma sotsiaalse rahuta langeb unustusse.
Rääkimata, et oled peagi murdumas
on su lähedased end süüdi tundmas.
Kinnitad neile, et emotsionaalselt ajad on tormikad,
saladuslooril magu ravimitega kostitad.
Miks sa siis endale sellise eesmärgi seadsid?
Et tähelepanu ja kadestavaid pilke saada, ma teadsin!
Muide kõik mis sa tegelikult igatsed
on austus ning armastus.
