Just jaanipäeva paiku. Saab isu - Luuletus
Just jaanipäeva paiku.
Saab isu linnast täis.
Maal imetlen päikeselaiku.
Ning kuis kõrred tõstavad päid.
Kauge metsasihi poolt tuleb.
Mu poole üks võõras mees.
Tema maha teeb sooja tule.
Ja keedab raudrohuteed.
Ja äkki ma tean tema nime.
Ja mäletan tema käsi.
Ja juba on õhtuselt pime.
Ka ränduri ilme on väsind.
Sõnajalgade rohelist rahu.
Veel vajub üle mu keha.
Meie silmisse enam ei mahu.
Kuidas jõe kohal punetab eha.
Oma unes näen maasikavälu.
Peas mul rukkililledest pärg.
Aga hommikuks kaob see mu mälust.
Ja rohi on kastemärg.
Saab isu linnast täis.
Maal imetlen päikeselaiku.
Ning kuis kõrred tõstavad päid.
Kauge metsasihi poolt tuleb.
Mu poole üks võõras mees.
Tema maha teeb sooja tule.
Ja keedab raudrohuteed.
Ja äkki ma tean tema nime.
Ja mäletan tema käsi.
Ja juba on õhtuselt pime.
Ka ränduri ilme on väsind.
Sõnajalgade rohelist rahu.
Veel vajub üle mu keha.
Meie silmisse enam ei mahu.
Kuidas jõe kohal punetab eha.
Oma unes näen maasikavälu.
Peas mul rukkililledest pärg.
Aga hommikuks kaob see mu mälust.
Ja rohi on kastemärg.
Lisa enda luulekogusse (Pead olema sisse logitud)
Lisas: pistik |
Lisatud: 22.06.2020 10:06 | Saada e-kaardiga
