Unemees - Luuletus
Unemees
Sättides õhtul end väsinult voodining viskudes mõnusalt teki all loodi,
mind vaevamas – painamas unetunne
ja juba ma vajungi sügavalt unne.
Nüüd olengi kaugel unedemaal,
kõndimas – seiklemas sealsel raal.
Pea unepiltide kütkes ma lesin,
uni on magus ja parem, kui mesi.
Siis kohtan unenäos jälle ma sind,
vaid seal veel armastad tõeliselt mind.
Su puudutus, kirg ja suudlus nii hää,
kuid kõik kahjuks selle piirini jääb …
Ei luba see Unemees näha mul rohkem,
ärgates kuuldaval toon vaid ma ohked.
Miks kindlalt sinnani tõmmatud piir,
miks varjamas enamat unevisiir ...?
Lisa enda luulekogusse (Pead olema sisse logitud)
Lisas: 52eiko |
Lisatud: 11.04.2016 09:46 | Saada e-kaardiga
